Rääkida veel ei oska, aga kade oskab olla? Miks?

Oleme hetkel sugulasel külas, paraku Markuse õnnetueks paar päeva. Õnneks on teine väike juba lasteaias ja koju tuleb alles 16.00, kuid hetkest, mil ta uksest sisse astub läheb oma vara kaitsmiseks. Seega korjatakse Markuse käest, eest ja ümbert oma kraam kokku ja kui Markus ikka aru ei saa, et need pole temale mängimiseks, siis surutakse lihtsalt nurka, tõugatakse või joostakse meelega üle.
Vahe ju pole suur, pool aastat, aga kurb on vaadata.
Ma ei taha ka midagi ju kobiseda, vb on Markusel see etapp veel ees, aga hetkel jagab ta viimasegi ära ja võib pealt vaadata kui tema asjadega mängitakse. Seda enam teeb kurvaks, kui vaatad oma last teist kallistamas ja siis juba põrandale lendamas. Mis tekitab sellist hirmu, et su asjadega keegi mängib? Varsti tuleb teine koju ja siis jääb minu lapsel üle vaid piiluda kuidas teine lihtsalt oma mängunurga ees istub, kõikvõimalikud lelud süles. Kas seda võib põhjustada lasteaed?
Oh ma südamest loodan, et Markus jääbki lahkeks. Ta on olnud alati rõõmsameelne ja vähese jonniga, seltsiva iseloomuga poja mul. Kahju oleks vaadata kui temast saaks kindluse kaitsja.
Mis tekitab siiski lapses vajadust oma mänguasjade kaitsmise järgi? Kas kokupuude kadeda inimesega või on see vanemate poolt kehvasti kasvatatud? Vb läheb see üle, aga kui jääb? Lasteaias pidavat ta tubli noormees olema ja ilusti mängima, lootus, et mööduv probleem. Või ongi sealt tulnud see, et keegi kaitseb lelu millega mängib ja ongi jama valla.
Uh... no hetkel olen ma oma lapse üle uhke ja ootan, et saaks õhtul koju. Siis saab ta oma leludega mängida. Ja siis ootan veel, et ta maale oma kassi juurde saab. Seal on tal karvane vend kes pole kade ja nad saavad ilusti koos ühe tuustiga hakkama. :D Markus on üldse suur loomaarmastaja ja talle sobiks mõni loomade hoiukodu lasteaiaks. :P Seal oleks kõik põnev ja huvitav ning sõpru oi kui palju. Paraku on lasteaed oluline etapp elus ja just teistega arvestamine ja läbisaamine võiks just nimelt sealt tulla. Kooliks ettevalmistus, raske vaid emmele endale. Mina kardan seda päeva kui viin ta ukselävele ja pean ise lahkuma. Kui rahulik suudan ma olla kodus või tööl, pea huugamas mõtetest, et mida Markus teeb, kas on õnnetu või ei muretse üldse. Ega see emaks olemine lihtne ei ole ja kuigi ma olen väsinud, siis ei soovi ma temast puhata. Õnneks oleme veel pool aastat kodus kindlasti, et ma saan oma kallistavat ja musitavat moosinööpi veel nunnutada.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?