Lapsega toitumisspetsialisti juures ja ise psühhiaatri juures- jagatud mured

Ma käisin pojaga taas toitumisspetsialisti juures Tartus, Markus sai kiita, ometi oli kaal alla läinud. Kuid meel on ikka rõõmus ja energiat on rohkem kui ühes kehas toitumist arvestades olema peaks. Eelmisel korral soovitati hakata öösiti vett andma, et siis 5 päeva ja laps saab kolid tervele ööunele, paraku jõime me vett kuni eilseni 5x öö jooksul. Seega olin mina kurnatud ja väsinud ning ega lapsele ka see öö jupitamine hea ole. See oli 1 põhjus, miks paluti laps öösel kuivale jätta, arst oli esmaspäeval, kolmapäeval võtsin siis julguse ja energia riismed kokku ja panin lutipudelid ära ning tõstsin lutid voodi kõrvale. Kuni kella poole viieni öösel saime ilusti lutitatud, siis 1x oli käre jonn, aga lõpuks kaissu ja kallistused ning silitamine suigutasid ta taas magama. Enne hommikut oli ka korra võitlus, aga saime hakkama! USKUMATU! Me saime hakkama ja tõusime kell 9. Võib-olla on veel raske ööke ees, aga kes seda teab. VB magab hoopiski terve öö!
Ma olen nii õnnelik ja rahul, ootasin ju midagi kohutavat- üleval kuni hommikuni vms. Seega olen ma õnnega koos emme ja mul on maailma tublim poja! Uhke tunne kohe, aga usun, et palju mängis ka see, et kujutlesin seda ööd kohutavana ette, seda see muidugi polnud ja järgmisele ööle saame ka julgelt vastu astuda. Siis saabub ka jõulurahu ja kui korralikult magada saame, siis tuleb mõni uus katsumus käsile võtta. Nt ei potita ma teda veel, aga siis vb juba potitan. Lutipudelitele lööme käega ja nokatass jääb autosõitudele. Ma kohe nii väga armastan oma sipelgat, et õnn on sellise lapse ema olla. Ta ju mul alati selline mugav- mängib omaette ja toimetab omi asju. Segama tuleb siis kui tahab hellust või tuttu minna. Minul on aega kirjutada siia ja toimetada omi asju. Muidugi suudab see väike pea teises toas ka rumalusi välja mõelda, aga siiani pole need sellised olnud, et peaksin kaamerasüsteemi üles seadma.
Igal juhul- kui kellelgi on muresi


Nii, siis ka minu käigust psühhiaatri juurde. Soovitati pereteraapiat ja eks ma pean seda ka mehega nüüd arutama, loodan, et ta on nõus ja me saame ka oma mured ja arusaamatused lahendada. Lihtsalt lapse sünnist saati räägiks me justkui erinevaid keeli ja me vajame tõlki. Kaks inimest kes armastavad üksteist ei oska enam koos olla ja rõõmu tunda. Me saame teineteisest valesti aru ja süüdistame alusetult. Justkui oleks armastuse kirstu pannud ja loobiks aina mulda peale. Tegelikult oleme me ju kolmeliikmeline pere ja on mille nimel võidelda. Niikaua kui on armastus on ka kannatust. Paraku on minul tunne, et annan kuid vastu ei saa, kuid kes tõlgib mulle mu mehe peas toimuva? Vb on tal varjatud hirmud ja mina aina kasvatan neid. Või on tema armastus otsa saanud, kuid ta ei oska seda öelda ja mina näha.
2 noort inimest kes võiks õnnelikult koos olla on õnnetult koos ja laps on kahe vahel vangis. Miks ma pöördusin abi otsima? Sest mul on väike armastuserull, kes õpib meie pealt kuidas elada, aga kes sedasi saab elada? Ma tahan kasvatada oma lapsest meest, mitte poega endale. Me teame küll, et tihti tuntakse ämmasi kui poja külge klammerdujaid, aga kas nad on seda? Vb on poeg ema küljes hoopis ja emale see lihtsalt meeldib? Õnneks minul seda mure ei ole, aga olen kokku puutunuda ja ei soovi seda oma lapsele. Seega.. ma pean mõtlema, et kunagi on ta ka mõne lapse iga ja kellegi elukaaslane, seega pean kasvatama temast pereinimese mitte hea poja endale. Ta peab oskama suhtes olla ja seda hoida, aga kui vanemad on vaid sõdinud ja võidelnud või üksteist eiranud, siis peegeldub see ka meie lastest. Nii kasvab ta sellises keskkonnas ja on kunagi samas mustris kinni, seega välja rabeleda on sama raske nagu kukkuvast lennukist pääseda. See on suur tõuge ja stiimul oma suhet lappida ja näidata lapsele, et tegelikult peab olema harmoonia, üksteisemõistmine, austus, hoolivus, turvatunne, läbirääkimisoskus ja tasakaal. Selline võiks olla kunagi suhtes ka tema ja sinna ma pürgin. Muidugi on ju õnn kui saame oma suhte sedasi toimima ja käega lüüa on ju kerge, proovin esialgu liimi ja teipi ning siis saabub õnn! Mina usun sellesse ja loodan, et mees ka. Meie keeled saavad tõlgitud ja me õpime üksteisest aru saama, arvestama ja painduma.
Õnn on nii väikse kivi taga ja kõik on ju enda teha. Kui kuuleme süüdistusi, et keegi on muutunud meie pärast halvaks, siis tegelikult me ise trükime endale koodi sisse ja vajutame enter, mitte teine inimene. Jah, sa kujuned tema järgi, aga nii nagu sulle sobib, mitte nii nagu teine painutab.
Ära süüdista kunagi ennast, otsi abi. Kui tunned lootusetust, siis otsi abi, kui hirmu, siis otsi abi. Me ei pea olema õnnetud, peame suutma olla õnnelikud! Õnnest on puudu vaid sinu oskus asjaga toime
selle sain ja nüüd oleme teel hea elu poole. :D


võimalik jälgida ka fb kaudu:  https://www.facebook.com/groups/707952815907382/

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?