Haigetena uude aastasse

Lõpuks sadas see kohev, maad kattev, puhasvalge vaip maha. Olin seda juba terve igaviku oodanud ja lumelauaga sõidust unistanud ning olin mega õnnelik kui laps kelgud sai. Läksime muidugi kelgutama tehes kelgujutid lumele ja Markus nautis oma uut lõburiista täiel rinnal. Issi ja poja on aga ainukesed kes kannatavad sooje riideid, aga emmel vaja nagu hilpharakas pidevalt ringi joosta. Nüüd on tulemus käes. Nina on tatine ja pea valutab, magada ei saa ja üldse on nõrk olla.

Paraku sai selle kallale ka Markus ning ämm. Nüüd me istume ja luriseme, keegi öösel magada ei saa ja mina muidugi pean veel vähesegi oma uneajast lapse tagumikule pühendama, et seda silitada. Seega lumelaud on hetkeks peast pühitud ja mure on hoopis homse pärast. Tahaks ka minna nautima kusagile kaunite särade kuma ja kõminat. Paraku tahaks hetkel oma suure tagumiku vastu ahju suruda ja sinna lähedusse tekiga kägarasse tõmmata. Lasta mõnusal soojusel kehasse pugeda ja külmapoisid tee ja soojaga välja kupatada.
Aga mis sest, et ise haige, see vaid takistab lapsele tema väärset tähelepanu pöörata. Ta tahab ju ka haigena rohkem lähedust ja kaisutusi, aga mina ainult tatistan ja ägisen kui ta süles on. Kurjaks ajab kohe ja kõigele koledale pani punkti kass kes otsustas toas kus me magame vaipa kasta. Hea, et sellest südamerabandust ei saa, aga no paganama kurjaks ajas küll. Veab, et ta Markusele nii kallis on! No ja üldse on ta muidu armas, aga no mida!

Issi on meil veel terve, loodame, et jääm ka. Ma püüan ka kiirelt lapse terveks saada ning ennast ka turgutada. Homme on ikkagi tähtis päev- aasta viimane päev- seega võiks ju minna vaatama seda ilu mida pakutakse ja mida ka Markus meie üllatuseks hindab ja naudib. Väike hirm on, et inimesed on kas liiga joobes ja ohtlikud või poja juba magab selleks ajaks, et siis ju ei lähe teda müra-kära keskele sõidutama.

Pole jõulukära keskel mahti olnud kirjutada ka. Päevad muudkui mööduvad ja ega suurt midagi peale tohutu söögimaratoni rääkida pole ka. Õhtu minu sugulastega ja siis mehe omadega. Kingi jagamisest jäime küll ilma, aga jõulurõõm oli ikkagi. Mida kinkidest rääkida? No üht-teist sai, aga väga rahule jäin pusaharjaga ja isekootud villased sokid olid samuti teretulnud, seda enam, et lauda on nendes soe sõita. :)
Poja on alati oma kingitustega rahul sest nii peabki ja pole ühtegi kinki olemas mida keegi ei teeks heast südamest. Seega terve pere oli oma kingitustega rahul. Mees kellele kinkisin pürotehnikat ja massaaži kogu kehale ja peale ei tea veel mida oodata. Seega hetkel omad ta enda arvates vaid paberitükki, aga küll peagi naudib.
Hetkel nagu rohkem kirjutada ei oskagi, sest pole liikuma saanud ja haige ka noh. Poja magab vaevaliselt ja mõttelõng pidevalt katkeb kui tema kägina peale teise tuppa jooksen, et kiirelt tema olemine paremaks teha. Seega peatse kohtumiseni.
 

Kommentaarid

  1. Rahulikku tervenemist.
    Me jõudsime ka sel aastal haigeks jääda. Gretel oli 37,7 palavik ja minul tekkis nohu ja teist päeva olen palavikus, seega mõistan, et maksimumi endast ei suuda anda sel ajal lapsele.

    Kaunist vana lõppu ja uue algust Sinu perele! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suured -suured tänud ja samad soovid ka teie perele. :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?