Haigetena uude aastasse
Lõpuks sadas see kohev, maad kattev, puhasvalge vaip maha. Olin seda juba terve igaviku oodanud ja lumelauaga sõidust unistanud ning olin mega õnnelik kui laps kelgud sai. Läksime muidugi kelgutama tehes kelgujutid lumele ja Markus nautis oma uut lõburiista täiel rinnal. Issi ja poja on aga ainukesed kes kannatavad sooje riideid, aga emmel vaja nagu hilpharakas pidevalt ringi joosta. Nüüd on tulemus käes. Nina on tatine ja pea valutab, magada ei saa ja üldse on nõrk olla. Paraku sai selle kallale ka Markus ning ämm. Nüüd me istume ja luriseme, keegi öösel magada ei saa ja mina muidugi pean veel vähesegi oma uneajast lapse tagumikule pühendama, et seda silitada. Seega lumelaud on hetkeks peast pühitud ja mure on hoopis homse pärast. Tahaks ka minna nautima kusagile kaunite särade kuma ja kõminat. Paraku tahaks hetkel oma suure tagumiku vastu ahju suruda ja sinna lähedusse tekiga kägarasse tõmmata. Lasta mõnusal soojusel kehasse pugeda ja külmapoisid tee ja soojaga välja kupatada. A