Sina, mina ja maailm

Lõpuks sadas see kohev, maad kattev, puhasvalge vaip maha. Olin seda juba terve igaviku oodanud ja lumelauaga sõidust unistanud ning olin mega õnnelik kui laps kelgud sai. Läksime muidugi kelgutama tehes kelgujutid lumele ja Markus nautis oma uut lõburiista täiel rinnal. Issi ja poja on aga ainukesed kes kannatavad sooje riideid, aga emmel vaja nagu hilpharakas pidevalt ringi joosta. Nüüd on tulemus käes. Nina on tatine ja pea valutab, magada ei saa ja üldse on nõrk olla.

Paraku sai selle kallale ka Markus ning ämm. Nüüd me istume ja luriseme, keegi öösel magada ei saa ja mina muidugi pean veel vähesegi oma uneajast lapse tagumikule pühendama, et seda silitada. Seega lumelaud on hetkeks peast pühitud ja mure on hoopis homse pärast. Tahaks ka minna nautima kusagile kaunite särade kuma ja kõminat. Paraku tahaks hetkel oma suure tagumiku vastu ahju suruda ja sinna lähedusse tekiga kägarasse tõmmata. Lasta mõnusal soojusel kehasse pugeda ja külmapoisid tee ja soojaga välja kupatada.
Aga …

Ma käisin pojaga taas toitumisspetsialisti juures Tartus, Markus sai kiita, ometi oli kaal alla läinud. Kuid meel on ikka rõõmus ja energiat on rohkem kui ühes kehas toitumist arvestades olema peaks. Eelmisel korral soovitati hakata öösiti vett andma, et siis 5 päeva ja laps saab kolid tervele ööunele, paraku jõime me vett kuni eilseni 5x öö jooksul. Seega olin mina kurnatud ja väsinud ning ega lapsele ka see öö jupitamine hea ole. See oli 1 põhjus, miks paluti laps öösel kuivale jätta, arst oli esmaspäeval, kolmapäeval võtsin siis julguse ja energia riismed kokku ja panin lutipudelid ära ning tõstsin lutid voodi kõrvale. Kuni kella poole viieni öösel saime ilusti lutitatud, siis 1x oli käre jonn, aga lõpuks kaissu ja kallistused ning silitamine suigutasid ta taas magama. Enne hommikut oli ka korra võitlus, aga saime hakkama! USKUMATU! Me saime hakkama ja tõusime kell 9. Võib-olla on veel raske ööke ees, aga kes seda teab. VB magab hoopiski terve öö!
Ma olen nii õnnelik ja rahul, oo…

Oleme hetkel sugulasel külas, paraku Markuse õnnetueks paar päeva. Õnneks on teine väike juba lasteaias ja koju tuleb alles 16.00, kuid hetkest, mil ta uksest sisse astub läheb oma vara kaitsmiseks. Seega korjatakse Markuse käest, eest ja ümbert oma kraam kokku ja kui Markus ikka aru ei saa, et need pole temale mängimiseks, siis surutakse lihtsalt nurka, tõugatakse või joostakse meelega üle.
Vahe ju pole suur, pool aastat, aga kurb on vaadata.
Ma ei taha ka midagi ju kobiseda, vb on Markusel see etapp veel ees, aga hetkel jagab ta viimasegi ära ja võib pealt vaadata kui tema asjadega mängitakse. Seda enam teeb kurvaks, kui vaatad oma last teist kallistamas ja siis juba põrandale lendamas. Mis tekitab sellist hirmu, et su asjadega keegi mängib? Varsti tuleb teine koju ja siis jääb minu lapsel üle vaid piiluda kuidas teine lihtsalt oma mängunurga ees istub, kõikvõimalikud lelud süles. Kas seda võib põhjustada lasteaed?
Oh ma südamest loodan, et Markus jääbki lahkeks. Ta on olnud alati r…

Hetkel toimetab Markus omaette käies aeg- ajalt kontrollimas, et mida see emme teeb. Klaviatuuriklõbin talle meeldib ja vahel istub ta oma autoga lihtsalt minu lähedal ja kuulab, siis tärkab, aga lõputu soov ise ka klõbistada ja siis on emme aeg läbi. Iga päev näen ma seda kuidas ta õpib maailma tundma ja õpib ka minu piire katsetama. Isegi nutu suudab vahel sedasi välja pressida, et jään uskuma, usun hetkeni kui sülle võtan ja ta juba haarab asjast, mille kättesaamiseks ta mind kasutas. Samas mõtlen ma meie peresisestele probleemidele ja pingetele. Kui tekib mõte hakata üksikvanemaks, siis küünistab mind seestpoolt valus hüüe, et vb ei jäägi laps mulle! Mida siis teha? Surra? Sisemiselt sureks ma kindlasti ära, lihtsalt läheks hulluks ära ma usun. Kuid kuidas võtta lapselt nii suurepärane isa? Kas see teeks minust hea ema? Ei! Ma näen kuidas nad üksteist jumaldavad ja see on hetk kui ma sulan.

Kui minu väikemees hommikul ärkab ja emmele kalli teeb, siis on tunne, et olen maailma pari…

See on kohutav, mõelda sellele, et saad oma kalli lapsega vaid teatud aja koos olla ja siis pead laskma tal minna. Samuti on raske istuda voodi kõrval ja näha teda hääbumas, aga samas oma beebilikus siiruses emale naeratamas. Kõige kallim on ju alati su voodi kõrval kui on raske, ema kes hoiab sinu kätt või kallistab sind kui sul on valus. Aga kas ema saab olla kunagi valmis selleks, et ta peab loobuma ja tõde endale tunnistama?

Need koledad kogemused on otse meie ilusast Eestist ja toimunud 2 lapsega, kes mõlemad sündisid 2013 aasta novembris. Usun, et paljude lugusi ma ei tea ja tunnistan, et olen isegi õnnelik selle üle, sest iga valu mida mõni vanem peab läbi elama on justkui oma. Ka minu poja on novembrilaps ja sündinud nendega ühel kuul. Me kõik ootasime oma lapsi koos ja kirjutasime oma sünnituslugusi. Kõndisin ringi, silitades kõhtu ja rääkides oma lapsega, tehes tulevikuplaane. Ostsin riideid, mänguasju, beebitarbeid- seda tegid ka need emad, nad planeerisid tulevikku, mõeldes…

Just hetk tagasi lõppes Titanicu film, mis on alati mulle pisarad silma toonud. Nüüd oli teisiti vaadata, kui varem ajas mind nutma teema, mis tiirles armastuse ümber, siis sel korral märkasin ma enamat. Ma nutsin ka varem hetkel kui ema oma lapsed magama pani- teades, et alamklass on lukutaga ja ei pääse naguinii. Nüüd ajas mind see nutma nii, et oleksin pidanud ära minestama.
Kõige südamesse valusaid pikseid saatev hetk oli see kui 1 päästepaat tagasi läks, et kontrollida elljäänuid ja nad peale korjata ning aerutasid mööda emast kelle süles oli vb kuune beebi. Ma nutsin nii hullusti, et mees haaras mind kaissu ja kinnitas, et meiega nii ei juhtu, aga ega ma seepärast nutnud. Hinge läks mulle see, et ema külmus, laps süles, enda vastu surutud. Ka uppumisohus ja piinarikkalt külmas vees ei lasknud ema oma last lahti. Sellest ka minu tänane blogi.

Kui oled sünnitanud ja saanud lapse, siis muutub sinu arusaam olulistest asjadest, muutuvad snu hinnangud ja see mida väärtustad-mida mitte…