Vahel minus karjub maailmapäästja

No ma ei saa kohe kuidagi üle ega ümber teiste muredest. Kui ma näen halba uudist, siis süvenen ma sisse ja kui see on selline, mis minu südant puudutada suudab, siis elan ma lõpuni kaasa. Väga lähevad mulle korda loomad. Miks? Sest need, kes kanatavad, kannatavad inimeste pärast. Nt koduloomad või loomad kelle inimene on aretanud nii, et nad päris looduses hakkama ei saaks. Samuti on inimene otsustanud valida kes väärib ja kes ei vääri elu. Kas see on õiglane, otsustada nende eest, kes end kaitsta ei saa?
Täna on mul kavas läbi astuda Rakvere kodutute loomade varjupaigast ja vaadata nende eluolu. Ma tean, et ma lahkun sealt tühja auguga hinges ja abitu tundega, aga ka vältimine ei muuda midagi- ma ikka mõtlen nende loomade peale.
Muidugi olen ma hakanud ka lastele kaasa elama, aga seda hakkasin ma tegema pärast seda kui ise emaks sain. Nüüd on tunne, et tahaks kõiki kes abi vajavad end tiiva alla, aga paraku puuduvad mul tiivad. Ma ei mõista inimeste julmust või mõistmatust. Minu ellusuhtumine ja maailmapilt on alati teistest erinenud ja ma ei ela kaasa meie armeede täienemisele või uutele relvadele mida siia saadetakse. See on nagu liivakastisõda kus palju lapsi mängib ja kaks lähevad tülli. 1 näitab oma relva ja teine kuhjab kokku kiirelt kõik, mis saab, et näidata üleolekut, paraku tüli käigus saavad ka teised kas mängukuulide või liivaga pihta, aga miks?
Muidugi ei poolda ma vene valitsust või nende valitsemismeetodit ja ei soovi Eestit sellise võimu alla, aga me oleme end ju juba Euroopale maha müünud. Kahju, et kõik ei või läbi saada. Küll oleks tore kui kõik ka üht keelt räägiks ja omavahel läbi saaks ning tegeleks millegi kasulikumaga kui sellega millega hetkel tegeletakse.
Naiivne? Vb, aga vähemalt on minu idaalpilt palju ilusam.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?