Seoses hingedepäevaga ja minu mitteusuga

Ma pole kunagi uskunud millessegi mida ei näe ja mida katsuda ei saa. Pole isegi pead vaevanud sellega. Inimene on ja kui teda ei ole, siis ei ole ja ma tean, et hinged ja muu mõeldakse ju oma lohutamiseks välja, et kuidagi valu ja tühja kohta tupsutada. Arvan, et kui inimene sureb, siis on maailm samasugune nagu see hetk kui sa magad ja und ei näe. Seega- eimidagi, ja nii ongi.
Samas pean ma hingedepäeva ja panen küünla aknale.. see on armas ja mina ei tee seda hinge vaid inimese mäletamise pärast. Ma ei seosta leeki ja tuld millegi võimsaga ega arva, et siis näevad nad liikuda, aga mäletada on teine asi. Ma süütan küünla ja mäletan neid.. meenutan ilusaid hetki ja vahel isegi sõidan läbi kohad, mis on tänu neile kalliks saanud.
Eile kui surnuaiale läksime, mees jäi lapsega autosse sest oli juba pime, aga kuna mina polnud ammu vanaisade haual käinud, siis tahtsin väga minna. Ma tegin midagi mida ma ise poleks endast uskunud. Kui ma olin ühel haual ära käinud, kuhu ma vanaemaga koos läksin, siis ei saanud ma ennast lõdvaks lasta, aga kui teise vanaisa hauale läksin- üksi, pimedas, küünal käes, kui seda hauale asetasin, siis hakkasid pisarad muudkui peale tükkima ja lõpuks nad muutkui veeresid ja veeresid mööda nägu alla kuni tulid nuuksed ja ma hakkasin nutma nagu laps. Kükitasin vanaisa haua kohale ja silitasin kive mis seda katavad ning hakkasin niutsudes rääkima.. justkui vanaisa endaga asjadest, mis tundusid rääkimata ja muredest, mis mind sel hetkel laviini alla matsid. Ma ei rääkinud ainult selle vanaisaga- see, et tema keha seal all on ei loe.. lugesid tunded ja meeletu igatus mõlema kalli inimese järele. See ei ole midagi uut, et märkad kõike siis kui sul seda enam ei ole, aga nii on. Igatsed alati neid keda enam ei näe ja asju mida kunagi ei saa.

Igastahes sain ma haual ennast küünlaleekide vahel tühjaks nutta, lummatuna ilust, mis siis surnuaedasi valdab kui enamikel haudadel küünlad helendavad. Mulle on alati küünlad meeldinud. Nende leek tekitab hubasust ja annab justkui soojust juurde. Küünlaleek on täis armastust ja valu.
Samamoodi nagu ma pean jõule ja sünnipäevasi ega pea neid kiriklikeks ega mingiteks ajaloolisteks sündmusteks, vaid soojadeks hetkedeks, mil tulevad kokku lähedased inimesed ja on niisama koos, päevad, mil mäletame kinkidega elavaid inimesi ja näidates üles armastust ja austust.
Jõuludel kui tuba on täis kuuse,- piparkookide,- jõuluprae lõhna, siis on ka hinges soojus ja ootus ning see ongi see tunne mis loeb ja paneb seda kuuske tuppa tooma ja kõike seda läbi tegema.
Kuid ma ei vaata viltu ka neid, kes usuvad millessegi.. see ei ole minu teema ja ma austan vaba valikut. Ning keegi ei saa ka karanteerida, et minul ju õigus on ja neil mitte.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?