Laps muudkui kasvab ja nii me unustame, et ta on vaid korra nii väike

Täna hakkas minu rõõm ise kõndimist harrastama. Eile tegi ta oma esimesed katsed ilma minu tagant torkimiseta kõndida minuni- paraku oli svammmadrats mis on 5 cm paksune maas ja ta tegi vaid 3 sammu käed minu poole sirutatud. Täna ta aga rõõmustas issit kõnidides minu juurest kui ma hommikust sõin issi juurde kes keset kööki seisis. Ma lausa värisesin uhkusest ja pisarad tahtsid silma tulla, aga naeratus oli nii lai ja oeh!
Aastaseks saab ta 17 november, kas ta hakkab enne seda kõndima? Ma vastust ei tea, aga tema püüdlused annavad lootust. Samas tähendab see järjekordset sammu iseseisvamaks saamise poole. See hirmutab ka, sest ta on ju minu pisike kallis. Pamp kelle suure vaevaga haiglas sain ja ise õppimine temaga toime tulema. Me kasvame koos ja areneme koos. Nüüd mõistan ma oma ema, vanaema ja ämma märgatavalt paremini ja kui ma oma meest vaatan, siis vahel heldimusega mõtlen, et kunagi oli tema oma emme pisike moosirull.
Paraku on elu nii ette nähtud, et ma kasvatan ja koolitan oma last ja ühel hetkel ei ole ta enam süles, siis kolib välja ja laseb sinust täielikult lahti ja ka püüdlusest elada päev korraga, need mõtted siiski tulevad pikselöögina pähe. Paneb mõtlema ka elu haprusele.. nagu lumi mis kord sulab on ka meil aeg, aga kui palju näen ma oma päikse elu pärast iseseisvumist?
No tegelikult olen ma liiga noor seda arutamaks või üldse mõtlemaks, aga olen alati olnud ülemõtleja ja ma ei kurda. Vahel märkan ja näen ma asju teisiti kui teised ja märkan ilu seal kus teised seda ei näe. Isegi kui ma olen varajase hommikuse ärkamise vastu, siis siiski ärgates ma naudin seda. Ma võtan oma kohvitassi ja kuigi praegu on see raskendatud, siis sätin ma end akna alla jälgides siis kas tõusvat päikest või uduses hommikus valguse tekkimist. Pilvi ja metsa mis tuules liiguvad, loomi või putukaid soojuses askeldamas.

Ma naudin õhtut ja tervet päeva ning kui ma jalutama lähen, siis olen ma kogu hinge ja ihuga looduses. Ka linnas jalutades ma naudin.. jälgides inimeste sagimist ja seda kuidas nad midagi ei märka. Kuidas vihm mööda asfaldi peksab, uhudes ära mustuse ja sodi. Kuidas auto läbi lombi sõites tekitab veest justkui kose. Hetkel ootan ma jõule.. lund mis katab nüüd juba surnud maa ja ehteid, mis panevad midagi sooja ja magusat ootama.
Nt Coca-Cola.. jõulud, tee mis tahad, aga tekitab jõulutunde ja nende reklaamid on samuti jõulude ajal kõige kaunimad ja soojemad. Teine reklaam mis alati on südamelähedane on Doppelherzi oma.
Hetkel aga Poja mul magab ja kuna rasvatihased arvasid, et kiusavad teda, siis tuli mul sättida valve aknale ja tundub, et oleme nüüd kõik rahul. :)
Igal juhul on raske kirjeldada tunnet kui laps esimest korda su rinnale pannakse, kui ta esimest korda neratab, keerab, istub, roomab, käputab, seisab, kõnnib.. ütleb EMME! Midagi ilusamat enam olla ei saaks ja ma jumaldab teda! Elu on ilus kui sa võtad eest nii roosad kui mustad prillid ja teed lihtsalt silmad lahti. ;)


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?