Kui ema on haige ja beebi vajab emmet..

Ma ei teagi kas Markus on veel beebi või läheb väikelapse alla. Tema hiljutine kõndima hakkamine viitab sellele, et ta on iseseisvam, aga ta on ju ikka minu mässupepu.

Tegelikkuses tahtsin kirjutada sellest, et olen haige. Haigena on lapsega raske tegeleda ja tema vajadusi täita, eriti kui ise üldse midagi teha ei jaksa ja isegi veeklaasi tõstmine on jõupingutus. Paraku vajab laps emme tähelepanu ja tema ei saa aru, et emmel on nüüd paha olla. Muidugi oleks võinud mees vaba päeva võtta, et mind aidata, aga kuna ta teeb puhkuse ajal lisatööd, siis on see natuke võimatu, eriti kui täna on viimane päev. Mina aga olen oma 38 palavikuga jõuetult voodis ja püüan anda kõik, et laps saaks täisväärtusliku päeva minu kõrvalt. Selline see eesti elu on.. kõik võimalused lisaraha teenimiseks tuleb vastu võtta, et saaks elada ka töö kõrvalt, mitte maksude maksmiseks tööd rabada.

Haigeks jäin ma eile. Hommikul oli tugev kurguvalu ja iga minutiga kadus jõud kehast kuni kõik kohad valutasid ja palavik tõusma hakkas. Markus aga ei saanud aru, miks emme teki sisse end rulli keeras ja enam ei mängi. Aga enesetunne oli tõesti kehv ja ainuke unistus oli, et mees koju jõuaks. Tegin valmis söögi ja koogi, et mees ikka meestepäeval end tähtsana tunneks ja ootasin. Siis kui tema jõudis olin ma omadega nii läbi, et valmistusin kokku kukkumiseks. Õnneks lasi ta mind magama ära, paraku see minu enesetunnet paremaks ei teinud. Kui ärkasin, siis surusin endale valuvaigisti/ palavikualandaja sisse ning jäin ˇPilvede allˇ vaadates oma paremat enesetunnet ootama. Ka siis see ei saabunud ja mees võttis öö lapsega enda peale. See pani mind muretsema, et kas ta siis ka hommikul tööle minna jõuab, aga kui sa hoiad niivõrd harva last öösiti, siis pole see tõenäoliselt probleem. Igastahes hommikul kui küsisin kas oli raske ja palju ärkas, siis ta ei mäletanud ja tundus vägagi värske. Kuid see ei tähenda, et ma tema panust ei hindaks. Olen talle lõputult tänulik kuna hommikul oli mul juba parem olla, mitte hea, aga ma jaksasin nt lapse pepu ära pesta ja mehega koos kohvi juua.

Kusjuures mind pani imestama see, et ma ei ärganud öösel (nagu tavaliselt kui mees lapsega magab) üles lapse söögipalumise peale, Muidu olen ma küll vabu öid saanud, aga ikka tõstan pea ja kontrollin kas mees ikka reageeris ja teeb mis vaja. Täna öösel ärkasin ma vaid esimesel korral kui mees kohmitses ja laps nutma hakkas, aga mul ei olnud jõudu muud teha kui sõrm lapsele pihku panna ja rohkem ma ei mäleta.
Õhtul oli lapsel hämming kui emme ja issi kohad voodis vahetasid. Suured silmad pendeldasid meie vahelt ja segadus oli silmaga nähtav- kuidas issi nüüd siis siin on? Natuke pani issit proovile, et ta nüüd siiski ei jää magama, aga issi oli suurepärane ja sai suurepäraselt hakkama. Tegelikult ma tean, et mees saab hakkama, aga see on mingi emalik kõhklus vist. Kuna mina olen ema, siis on minu sisse kodeeritud kõik lapsega tegevused. Korralik valearusaam, usun, et selles mängib suurt rolli see, et elukaaslane oli koos minuga sünnitusel. Hoides minu kätt ja nähes valu,


Aga haigusest. Kuidagi ei ole tunnet, et ma terveks saaks ja nii väga tahaks lapsega koos põrandal askeldada. Paraku tuleb meil täna õppepäev ja emme hakkab rahulikke tegevusi välja mõtlema, näiteks õpime raamatust midagi tarka koos. Siis püüan ma talle miskit huvitavat süüa teha, et näha, kas suudan ta sööma saada. Minu väike põnn tahab ka midagi huvitavat ja emme siis proovib jalad pepu alt välja kerida ja talle seda pakkuda. Õue viin ma ta ka, värske õhk teeb ehk ka mulle endale head.
et tuua ilmale meie laps sai ta ka instinktid. Usun, et tänu sellele tunneb ta lapsega suuremat sidet kui need issid kes ukse taga või kodus lapse ilmalolekut ootavad. Või on mul lihtsalt maailma parim mees.
Eile kui liikumatult diivanil lamasin ja vaatasin oma väikemeest mängimas, siis täitus minu süda soojusega ja kuigi kurku tekkis kibekarvane maik, et ta üksi pusib, siis oli teda nii armas vaadata, Ta ei ripu minu küljes ega nõua tähelepanu pidevalt. Ta võib teises toas tervelt tunni üksi mängida, ilma, et teeks midagi rumalat või karjuks mind sinna. Minu Markus lihtsalt sorteerib oma mänguasjakasti või paneb asju ühest kohast teise. Vat NII tubli on see laps ja see, et ta nii tubli on on üks põhjus, miks on nii raske haige olla. Ometi on just nüüd see tunne, et ma peaks temaga koos seal teises toas mängima, kuigi ta väldiks mind ja mängiks ikkagi üksi või valiks mõne teise toa- siis
ei saa emme vahele segada ja keelata. Kui ta tähelepanu vajab, siis otsib ta alati mind üles ja ronib kas sülle või sikutab sõrmest. Ka praegu on hakanud ta vahele segama kirjutamisele ja annab märku, et nüüd on emme ja poja aeg. Seega ma lõpetan jauramise siin ja lähen nunnutan teda.. võtan köharohtu ja ootan, et parem hakkaks.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?