Ema ei lase kunagi oma lapsest lahti

Just hetk tagasi lõppes Titanicu film, mis on alati mulle pisarad silma toonud. Nüüd oli teisiti vaadata, kui varem ajas mind nutma teema, mis tiirles armastuse ümber, siis sel korral märkasin ma enamat. Ma nutsin ka varem hetkel kui ema oma lapsed magama pani- teades, et alamklass on lukutaga ja ei pääse naguinii. Nüüd ajas mind see nutma nii, et oleksin pidanud ära minestama.
Kõige südamesse valusaid pikseid saatev hetk oli see kui 1 päästepaat tagasi läks, et kontrollida elljäänuid ja nad peale korjata ning aerutasid mööda emast kelle süles oli vb kuune beebi. Ma nutsin nii hullusti, et mees haaras mind kaissu ja kinnitas, et meiega nii ei juhtu, aga ega ma seepärast nutnud. Hinge läks mulle see, et ema külmus, laps süles, enda vastu surutud. Ka uppumisohus ja piinarikkalt külmas vees ei lasknud ema oma last lahti. Sellest ka minu tänane blogi.

Kui oled sünnitanud ja saanud lapse, siis muutub sinu arusaam olulistest asjadest, muutuvad snu hinnangud ja see mida väärtustad-mida mitte. Ma hindan poole rohkem oma elukaaslast ja elan kaasa lapsi puudutavatele teemadele. Ma vaatan oma askeldavat last heldimusega ja kui ma ta päevaunne panen, siis süda rebib nii tugevasti end tema kaissu, aga pea käsib minna nõusi pesema, koristama ja muid toimetusi tegema, mida teha vaja. Seega on lausa füüsiliselt valus end püsti ajada ja ta jätta teisele poole ust. Kuigi ta on mul iseseisev ja mängib omaette on minu emavajadus temaga olla tohutu, aga siis hakkab mängima kasvatus. Laps peab omaette toimetama ja ma pean suruma alla hirmud, sest kunagi sirutab ta välja oma tiivad ja lendab ära meie pesast, seega tahan ma kindel olla, et ta teab siis suunda ja oskab tiibu kasutada.

See tähendab seda, et last kasvatada on äärmiselt keeruline ja raske, aga ema süda on alati koos lapsega ega lase temast iial lahti. Ka siis kui ma teda eiran või olen vihane, siis armastab minu süda teda nii tugevalt, et see tekitab kuumaõhupalli tunde, mis on maa külge kinnitatud, aga täis sooja õhku, et lendu tõusta.
Olete ta oma lapse silmadesse vaadanud kui ta on kurb? Või kui ta on vihane? Kas see muudab sinu tundeid? Ei muuda, sa armastad ja jumaldad teda, aga hakkad vastu. Ma kujutan ette ennast beebina ja kui emaga räägin, siis tekib ka heldimuse moment, mina olin ju tema pisike, tema toitis ja pesi mu peput, aitas kui mul oli nohu ja pani plaastreid kui kukkusin. Kuid kui ma olin puberteet ja karjusin, et oleksin teist ema tahtnud, siis ma ei mõelnud. Ei kujutanud ette seda tunnet, mida ema siis tundis, kuid ta teadis, et ma loopisin sõnu nagu kive vette.. vaatamata, mis sinna lendab ja kui kaugele, nägemata kui sügavale see vajuda võis. Ma armastan oma last, aga ei tea, kas suudan taluda selliseid lauseid. Arvatavasti, aga südames loodan, et neid ei tule.
Tulevikus tuleb siiski lasta lapsel minna, aga see ei tähenda, et pead lahti laskma. Just see on see, mis ta sinu juurde tagasi toob ja ühel ilusal hetkel tänab ta sind sinu suure armastuse, usalduse ja kaitse eest. Aga ka selle eest, et sa kunagi lahti lasknud ei ole. Ma armastan oma last nii väga, et seda ei anna sõnadesse panna ja pärast seda filmi ma tean, et ta magab meie kaisus, ma lihtsalt soovin teda sinna ja jääb ära oma voodis laiutamine. :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?