Beebi toitumishäire (puuduv huvi toidu vastu)

Käisin täna pojaga toitumisnõusataja Heli Grünbergi juures Tartus , et saada abi oma lapse probleemi osas. Probleemiks on tal vähene söömine ja põhitoidks on aastasel ainult piimasegu. Paraku sellest, aga kõhtu täis ei saa ja Markuse kaal annab ka tunda, et ega ta väga usin mugija ei ole. Pigem meeldib talle toiduga mängida ja uurida mis materjalist on, kas pigistades midagi välja tuleb ja kui vaja siis suus saab asja katki teha, aga jumala eest ei neela.
Probleem algas peale hammaste tulekut, seega kusagil 9 kuuselt. Enne seda sõi ta putru hommikuti ja mingeid püreesi või näputoitu päeval.. õhtal puder jälle. Sai ka piima, aga vähem. Ka siis ei söönud ta norm kogust ja 6 lusikatäit oli juba väga hea, nüüd on väga hea kui suudan talle sisse saada 1 lusikatäie ja see ka alla neelatakse. Kui rohkem läheb midagi, siis olen ma lauasa pisarateni õnnelik nagu teeks ta muudkui uusi samme.
Kuna tal on ka diagnoosiks reflukshaigus ja oli probleeme ka rauapuudusega veres, siis tekitas see vähene söömine kohe eriti muret. Muidu ju tubli ja aktiivne laps ja kõik ikka kiidavad seda kui kiirelt ta õpib ja kui palju ta jõuab, aga kust see jõud tuleb? Piimast? Muidugi oli minu emasüdames häirekell ja iga toidukord oli ni piin minule kui temale. Olen isegi nutma puhken, et palun söö midagistki emme nimel, aga tema silub asja naeratusega ja tahab sülle. Ega päris lehtriga ka kallale ei lähe, et sisse saada talle see muu kraam. Ning nägemine, et kõik katsetused ja pingutused liiva jooksevad tõid sünged pilved minu peakohale. Õnneks üks emme kel ka novembribeebi ja õpib just arstiks oskas soovitada spetsialisti, siis saigi aeg kinni pandud ja kogemus oli hea. Muidugi ma tean, et Tartus on üleüldse head arstid ja sõbralikud ka, aga mulle kohe meeldib sealt abi saada. Keegi ei vaata sind tüdinenud pilguga ega piilu iga 5minuti tagant kella, et saaks juba oma lõunapausile või koju. 


Nüüd siis tuleb mul ikka 100% kindlalt tema öine söömine ära jätta ja end kokku võtta ning enese ja lapse piinamine hea tulemuse nimel läbi teha. See tähendab, et mul on sees nii ootusärevus kui hirm, aga ma olen lapse kõrval ja me saame sellega hakkama. Siis võõrutame lutipudelist ja lõpuks sööb ja talitab ta juba nagu suur inimene. Hirmus mõelda, et minu ninnunännu peab suureks saama, aga noh.. tere reaalsus ja magamine aitab ka minul end paremini ja energilisemalt tunda.

Olen enda üle uhke ka, et suutsin lapsega käia verd andmas ja laps oli ka tubli ja rahulik. Nüüd ootab neljapäeval ees veel aastase vaktsiin, et hirmud veel läbi ei saa. Ma lihtsalt ei suuda vaadata kui talle haiget tehakse ning veel vähem kannatan ma oma lapse verd. Mul pole kunagi olnud verega probleemi ja ise käisin ka kilpnäärme alatalituse tõttu tihti verd andmas- käin siiani- ja talun seda, kuid OMA poja veri ei lähe kohe kuidagi. Siis on selline tunne, et tuldaks justkui terariistadega minu sisikonna kallale ja mul läheb süda pahaks ja alati ma värisen üle keha. Samas pead ju vaprat ja tubli emme rolli mängima, et lapsel tugi oleks. Ei ole nõus ka mees mind aitama, põhjust ei tea, aga ju siis ka ei kannata või ei suuda.

Aga hetkel olen õnnelik, et lapse osas nõu sain ja kinnitust, et siiani pole ma midagi valesti teinud, lihtsalt tuleb veel enesekindlam ja konkreetsem olla. Ning siis ootab ees rahulikult ööund magav laps, kes ärkab hommikul hea isuga.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?