Sina, mina ja maailm

Käisin täna pojaga toitumisnõusataja  Heli Grünbergi  juures Tartus  , et saada abi oma lapse probleemi osas. Probleemiks on tal vähene söömine ja põhitoidks on aastasel ainult piimasegu. Paraku sellest, aga kõhtu täis ei saa ja Markuse kaal annab ka tunda, et ega ta väga usin mugija ei ole. Pigem meeldib talle toiduga mängida ja uurida mis materjalist on, kas pigistades midagi välja tuleb ja kui vaja siis suus saab asja katki teha, aga jumala eest ei neela. Probleem algas peale hammaste tulekut, seega kusagil 9 kuuselt. Enne seda sõi ta putru hommikuti ja mingeid püreesi või näputoitu päeval.. õhtal puder jälle. Sai ka piima, aga vähem. Ka siis ei söönud ta norm kogust ja 6 lusikatäit oli juba väga hea, nüüd on väga hea kui suudan talle sisse saada 1 lusikatäie ja see ka alla neelatakse. Kui rohkem läheb midagi, siis olen ma lauasa pisarateni õnnelik nagu teeks ta muudkui uusi samme. Kuna tal on ka diagnoosiks reflukshaigus ja oli probleeme ka rauapuudusega veres, siis tekitas se

Ma ei teagi kas Markus on veel beebi või läheb väikelapse alla. Tema hiljutine kõndima hakkamine viitab sellele, et ta on iseseisvam, aga ta on ju ikka minu mässupepu. Tegelikkuses tahtsin kirjutada sellest, et olen haige. Haigena on lapsega raske tegeleda ja tema vajadusi täita, eriti kui ise üldse midagi teha ei jaksa ja isegi veeklaasi tõstmine on jõupingutus. Paraku vajab laps emme tähelepanu ja tema ei saa aru, et emmel on nüüd paha olla. Muidugi oleks võinud mees vaba päeva võtta, et mind aidata, aga kuna ta teeb puhkuse ajal lisatööd, siis on see natuke võimatu, eriti kui täna on viimane päev. Mina aga olen oma 38 palavikuga jõuetult voodis ja püüan anda kõik, et laps saaks täisväärtusliku päeva minu kõrvalt. Selline see eesti elu on.. kõik võimalused lisaraha teenimiseks tuleb vastu võtta, et saaks elada ka töö kõrvalt, mitte maksude maksmiseks tööd rabada. Haigeks jäin ma eile. Hommikul oli tugev kurguvalu ja iga minutiga kadus jõud kehast kuni kõik kohad valutasid ja pala

No ma ei saa kohe kuidagi üle ega ümber teiste muredest. Kui ma näen halba uudist, siis süvenen ma sisse ja kui see on selline, mis minu südant puudutada suudab, siis elan ma lõpuni kaasa. Väga lähevad mulle korda loomad. Miks? Sest need, kes kanatavad, kannatavad inimeste pärast. Nt koduloomad või loomad kelle inimene on aretanud nii, et nad päris looduses hakkama ei saaks. Samuti on inimene otsustanud valida kes väärib ja kes ei vääri elu. Kas see on õiglane, otsustada nende eest, kes end kaitsta ei saa? Täna on mul kavas läbi astuda Rakvere kodutute loomade varjupaigast ja vaadata nende eluolu. Ma tean, et ma lahkun sealt tühja auguga hinges ja abitu tundega, aga ka vältimine ei muuda midagi- ma ikka mõtlen nende loomade peale. Muidugi olen ma hakanud ka lastele kaasa elama, aga seda hakkasin ma tegema pärast seda kui ise emaks sain. Nüüd on tunne, et tahaks kõiki kes abi vajavad end tiiva alla, aga paraku puuduvad mul tiivad. Ma ei mõista inimeste julmust või mõistmatust. Minu el

Nüüd juba natuke rohkem kui aasta tagasi olin ma haiglas, et saada tuttavaks inimesega kes mu maailma muutis. Poolteist aastat tagasi sain ma teada, et olen juba 3 kuud rase ja olin suure dilemma ees. Nüüd istub ta minu kõrval, vaatab, mida ma siia kirjutan. Me tähistasime tema elu esimest päris sünnipäeva ja ma olen tõesti õnnelik. Selline tunne, et iga hommik tõuseb päike tänu temale ja suve soojuse toob tema naeratus. Ma olen õnnelik emme. Iga päevaga see tunne kasvab ja paisub. Nüüd kui ta kõndima hakkas olin ma ääretult rõõmus. Minu väike armas poja on suureks saamas ja ma jumaldan teda. Õhtuti kui ta mind enda kaissu võtab, haarates kinni minu kaelast ja jäädes sedasi magama on mul selline tunne, et süda lähem armastusest lõhki. Hommikuti tuleb ta minu kaissu ja ootab seda, et emme üles tõuseks, muidugi ma veel nihelen siis linade vahel ja surun pead patja, aga tema väikesed käed ja ˇämme- ÄMMMMEE!ˇ ajavad siiki mind voodist välja. Nüüd ma tean kui hea tunne on kaks kätt ümber

Täna hakkas minu rõõm ise kõndimist harrastama. Eile tegi ta oma esimesed katsed ilma minu tagant torkimiseta kõndida minuni- paraku oli svammmadrats mis on 5 cm paksune maas ja ta tegi vaid 3 sammu käed minu poole sirutatud. Täna ta aga rõõmustas issit kõnidides minu juurest kui ma hommikust sõin issi juurde kes keset kööki seisis. Ma lausa värisesin uhkusest ja pisarad tahtsid silma tulla, aga naeratus oli nii lai ja oeh! Aastaseks saab ta 17 november, kas ta hakkab enne seda kõndima? Ma vastust ei tea, aga tema püüdlused annavad lootust. Samas tähendab see järjekordset sammu iseseisvamaks saamise poole. See hirmutab ka, sest ta on ju minu pisike kallis. Pamp kelle suure vaevaga haiglas sain ja ise õppimine temaga toime tulema. Me kasvame koos ja areneme koos. Nüüd mõistan ma oma ema, vanaema ja ämma märgatavalt paremini ja kui ma oma meest vaatan, siis vahel heldimusega mõtlen, et kunagi oli tema oma emme pisike moosirull. Paraku on elu nii ette nähtud, et ma kasvatan ja koolita

Ma pole kunagi uskunud millessegi mida ei näe ja mida katsuda ei saa. Pole isegi pead vaevanud sellega. Inimene on ja kui teda ei ole, siis ei ole ja ma tean, et hinged ja muu mõeldakse ju oma lohutamiseks välja, et kuidagi valu ja tühja kohta tupsutada. Arvan, et kui inimene sureb, siis on maailm samasugune nagu see hetk kui sa magad ja und ei näe. Seega- eimidagi, ja nii ongi. Samas pean ma hingedepäeva ja panen küünla aknale.. see on armas ja mina ei tee seda hinge vaid inimese mäletamise pärast. Ma ei seosta leeki ja tuld millegi võimsaga ega arva, et siis näevad nad liikuda, aga mäletada on teine asi. Ma süütan küünla ja mäletan neid.. meenutan ilusaid hetki ja vahel isegi sõidan läbi kohad, mis on tänu neile kalliks saanud. Eile kui surnuaiale läksime, mees jäi lapsega autosse sest oli juba pime, aga kuna mina polnud ammu vanaisade haual käinud, siis tahtsin väga minna. Ma tegin midagi mida ma ise poleks endast uskunud. Kui ma olin ühel haual ära käinud, kuhu ma vanaemaga koos