Avameelselt

Pikalt olen ma keerelnud lapse ümber ja unustanud oma tahtmised ära. Ma küll ei ole kammimata ja plekine, aga ma ei ole käinud ammu väljas ega võtnud aega enda jaoks. Vb peaks, aga kuidas seda teha? Ma pole kunagi kusagil üksinda uitaja olnud ja kui mul vaba aega vaja, siis peab ju mu teine pool selle tõttu enda omast loobuma (mitte, et ta ka vaba aega omades koos minuga uidata viitsiks). Esimese lapsega on raske teda ka teiste kätte usaldada (tekib tunne, et siis pole piisavalt hea ema) ja kuigi mu ämm on 1 minu usaldusisikutest, kellele ma julgeks ta jätta, siis ei unusta ma seda, et ta pole vanaema ainult minu pojale. On ka minu enda vanemad ja Markus armastab ka vanaisa ning vanaema väga ja ka neile usaldaks ma oma pisikese, aga enamuse ajast sõidavad nad ringi ja on kodus vähe. Seega, kuhu minna kui ma saaks vaba aja ja mida teha.. kõige jaoks on ka alati raha vaja ja kuigi raha õnnelikuks ei tee, siis ilma selleta pole ka keegi õnnelik.
Mul on lapse kasvatamisega ka omad põhimõtted, millest ma nii avameelselt tavaliselt ei räägi. Näiteks see hoida andmine.. paljud vanemad jätavad oma lapsi siia ja sinna, et ise aega veeta ja kuigi kõik muudkui väidavad, et nii peab, siis ei, nii ei saa. Kui sina otsustasid rasedaks jääda, laps saada, siis kaasnevad sellega ka kohustused lapse ees ja jah, see on väsitav, aga see ongi see koht, millele tuli mõelda siis, kui last tahtma hakkasid. Ta on sinu kohustus ja teised kellele jätad.. on kas oma kohustuse täitnud, täitmas või pole soovinud seda üldse veel võtta.
Nt ei kannatanud ma seda kui kooliajal kedagi välja kutsusid ja said vastuseks, et ta peab nooremat venda või õde vaatama. Aga miks ta peab? Kuidas on see tema kohustus? Kas keegi küsis ka temalt sellisel juhul, et kas sa tahad õde/veda keda sa hoidma pead hakkama?
Minu väike saladus on see, et kõik see mõtlemine tuleb ajast kui ise olin väike. Mul on suurepärased vanemad ja nad on mind hästi kasvatanud, aga ka nemad said mu noorelt ja seega olin ma pidevalt vanaema hoida. Ma ei saa väita, et mul oli vanaema juures halb, aga ma igatsesin alati oma vanemaid- ka siis kui mul lõbus oli. Lõpuks hakkasin ma juba ise neile endast puhkust andma ja sõitsin igal võimalusel maale vanaema juurde. Kõige parem tunne on see kui sa näed, et sind oodatakse ja see on ka see, mida ma igale lapsele soovin. Ma soovin, et neil oleks kodus hea ja, et neid hoitaks ja armastataks.

Natuke teemast, mida kunagi keegi puudutada ei taha, aga kui keegi sellest ei räägi ei osata ka abi otsida. Ma ei tea oma mure täpset nimetust, aga kunagi kilpnäärme alatalitusega hakkasid mul ka ärevushäired. Mitte, et ma hull oleks, aga tekkis sisemine paanika. Mul oli hirm mitte millegi ees ja ma kartsin. Õnneks sai dr Kelk selle kontrolli alla ja ma olin neist vaba 10 aastat. Paraku tulid need tagasi siis, kui sain teada, et ootan last.. hirm, paanika, pea viskas end tühjaks ja minu tühja mulli ei pääsenud keegi ligi. Ka see taandus, aga ma ärritusin kergesti ja olin pidevalt millegi peale solvunud- arvasin, et rasedusest, aga käisin ka kilpnäärme kontrollis kus kinnitati, et kõik on korras. Päris kaos tekkis siis kui olin ära sünnitanud. Alguses oli teadmatus ja siis tekkis tõrge lapse vastu ja samas ka meeletu soov teda kaitsta. Klammerdusin ta külge, aga kohe kui ta nutma hakkas läksin mina närvi. Pidin korduvalt lapse maha panema ja minema jalutama, et teda enda eest kaitsta.
Perearstilt sain selle vastu mingid rahustid. Natukene tõmbasid need kõike tagasi, aga ikka ärritas lapse nutt mind ja selle asemel, et aidata olin mina segaduses ega mõistnud, miks ta karjub. Pidevalt kurtsin ma hirmu perearstile, aga eimidagi- palderjan.
Nüüd 10 kuud hiljem sain ma käidud psühjaatri juures ja ma näen maailma teistsugusena. Natuke olen veel närviline, aga ma ei karda, et ma olen halb ema.
Miks häbeneda selle kirjutamisest? Ma ei tea.. ehk peavad mõned seda minu nõrkuseks, et katus kohe sõitma hakkas, aga sellest hoolimata tahan ma seda jagada, et ka mõni teine saaks abi. Piinlikust tunnevad need kellel on mille üle piinlikust tunda. Mina olen enda üle aga uhke. :)
Hetkel magab poja õues ja kui ma varem alati ootasin tema uneaegasi, et temast puhata, siis nüüd ootan ma alati, et ta ärkaks ja ma saaks temaga koos mängida. Mul on ideaalne laps ja ma jumaldan teda ja ka poja on aru saanud, et emme on terveks saanud ning veedab minu kaisus ja läheduses märgatavalt rohkem aega kui varem.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?