Täiesti üksinda, 24/7 koos. (mina ja beebi)

Vaatasin aknast välja ja isegi kui jalad ja keha ei viitsi sinna päikest nautima minna on mõtted juba kusagil jõeääres suunaga juba tasakesi kollaseks tõmbuva metsa poole. Päike särab ja soojus paitab nägu, jahe tuuleiil toob saabuva lume lõhna. Muidugi võiks ma Markuse riidesse panna ja vankri garaažist välja ajada, aga ma pole olnud kunagi üksinda uitaja. See teeb kuidagi kurvaks ja isegi ilus ilm tundub hall.

Markus ei ole suur seltsiline. Ta on selline vaikne pusija ja tegeleb ärkvelolles omade asjadega ja kui ei, siis magab. Tegelikult oleks tore kui oleks keegi kellega jalutama minna, saaks rääkida ja ka muresi kurta. Rääkimine on võti, et avada tuulutamiseks aken, umbne segadus pääseb välja ja värske arusaamine väljaräägitu näol pääseb pähe. Kõige parem viis ennast mõista on rääkida ja iseennast kuulata, mõtlemine jääb lõpuks ikkagi mõtlemiseks.
Pean tunnistama, et mul on käputäis sõbrannasi ja oma enda süül. Lihtsalt raske on kedagi lähedale lasta ja kui juba lähedale jõuab, siis sulgen ma ukse ja jätan selle inimese teisele poole loodud müüri. Ma polegi täpselt lahanud, et mis minu hirmu inimeste sisselaskmise ees tekitab, aga suur samm on siia seda kirjutada ja tunnistada, et mul see on. Vb on see kunagine sõprade kaotamine liiklusõnnetustes ja lähestikku kaotatud vanaisad, mis tekitab tunde, et liiga lähedal tähendab kaotamist. Kahjuks tähendab minupoolne ukse sulgemine kellegi ees tüli, mille ise algatan, kartes kellegagi liiga lähedaseks saada. Tekib küsimus, et kuidas ma elukaaslase sain? No, tunnistan, et ta ei jätnud jonni ka siis kui olin kõikvõimalikud võimalused kontakti otsida piiranud, ta lõi kõik suletud uksed lahti ja oli valmis ka seinad langetama. Sedasi pääseski ta minu südamesse.
Eks see blogimine ole ka mulle raske ja hirmutav, aga võimalus ennast proovile panna. Olen kirjutanud mitu teksti ja hiljem kustutanud. Ka minu maailmavaade on nii erinev ja see kuidas mina mõtlen ja mismoodi aru saan on ka erinevad. Muidugi on mul alalõpmata vaja enda arvates ennast kas õigustada või ei huvita mind üldse teiste arvamus. Oleneb vist sellest kellega tegu ja millest jutt.
Enamuse ajast kui ma hakkan kellegagi rääkima ajaloost, poliitikast või lastest kipume me kaasvestlejaga tülli minema. Tean, et minu iseloom on raske ja selleks, et minuga läbi saada on vaja kas tugevat närvi või kuulub ta nende väheste hulka, kes kiirelt enne ukse sulgemist sisse jõuab lipsata.
Tegelikult oli jutt ju ikkagi ilmast ja sellest, et ma ei viitsi õue minna, aga mõtlemine seal jalutamisest on lummav ja muinasjutuline. Kahjuks see üksi minek on nii masendav, et jah. Ka minu käputäis sõbrannasi elavad nii erinevates Eesti ja maailma nurkades, et tekib tunne, et mul siiski pole kedagi. Mees on tööl ja pühendab enamuse ajast kas maatöödele või ns tööle, emaga oleme me lähedased, aga me ei mõista üksteist kuna mõtleme erinevalt. Kõige parem sõbranna elab ka väga kaugel ja teda näen ma kõigist kõige vähem. Teine on titaootel ja rabab võimalikult palju tööd teha, pealegi on tal vaja ka aidata oma ema, kes kaotas suhkruhaiguse (diabeedi) tõttu nägemise jne jne jne. Nii ma olen oma pojag, kes on küll A ja O, aga seltsi temast ei ole. Mis sest, et ma räägin talle hetkel kõigest ja ta teab rohkemgi kui mina, kuid vastamise asemel ta vaid naeratab ja pakub mulle kas oma palli, autot või mõnda klotsi. Kuigi ma olen kellegagi 24/7 koos olen ma sellest hoolimata omapäi. Üldiselt on Markus see kes mängib üksi ja ei taha, et emme segaks vahele.
Ma ei saa kurta ka.. tegelikult on mul ju sõbrad ja need kes lähedal on on ka väga head ja usaldusväärsed. Saaksin abi kohe kui vajan ning ka mees oleks mulle kohe olemas kui paluksin, kuid see on mu enda kiiks, et ma kedagi segada ei taha ja siis halisen siin. :D
Naguinii võtan ma varsti käru välja ja lähen pojaga ringile, et nautida ilma ja teha füüsilist. Peagi on soojad ilmad läbi ja maad katab kirju vaip, ka siis on ilus, aga kes garanteerib, et ei saja pidevalt? Täna täitus ka Markuse 10 kuud, seega tuleb välja mõelda, et kuidas me tähistame seda. :)
Kallistan kõiki selle ilusa ilma puhul ja soovitan nautida!

Kommentaarid

  1. Kallis Kritu sa oled väga tubli emme Markusele! Ja mul on kahju, et meid lahutab 100km ja ma ei saa sinuga tihti kohtuda. Igal juhul tea, et ma mõtlen sulle palju ja nii väga juba tahaks Markust nunnutada. :) Ei jõua ära oodata järgmist korda! Kallistan hästi kõvasti! (L)

    VastaKustuta
  2. Ära muretse, kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab ja üksiolek on vahel väga kasulik - lööb pildi klaariks, st. saab aega mõelda ka endale jt. olulistele asjadele, mis argises saginas ja teistega koos olles tahaplaanile jäävad. Su elu pärl - Markkus on ju kogu aeg Sinuga ja see on kõige tähtsam:) Kallistan teid!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures jah, eks ta nii on. Vähemalt olen mõelnud läbi selle, mida tulevikult ootan.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?