Siis kui närvid vastu ei pea (beebi ja suhted)

No ütleme nii, et iga päev ei paista päike ja ei ole ka vaid natukene pilves. Nagu nt minul täna!
Juba öö oli kohutav, laps ärkas iga 1h tagant nutuga ja ma olin lõpuks nii väsinud, et poole piimapulbrist, mis oli mõeldud pudelisuust sisse minema, läks heaga mööda voodit laiali. Kahjuks on seda ka varem juhtunud, kaasa-arvatud see, et siis kallasin ma ka vett mööda ja lõpuks olin ise kleepekas, laps karjus, mina närvis. Kui lutipudeli luti lõpuks ''nokast'' sisse pistsin, siis olime mõlemad nii väsinud, et tänasin oma unisust, et võtsin seekord plastikust ja väikese lutipudeli, mitte suurt ja klaasist, sest pidevalt vajus see mul käest ja kukkus lapsele peale. Seda ka, et mul on laps RPA (rinnapiimaasendaja) peal, ööseks on kõik voodi kõrval valmis, et kui ärkab, segan piima valmis ja ei pea kööki minema.
Hommikul ärkab muidugi Markus issiga koos ja kuigi mina teen tööd ka terve öö, pean ärkama ikka nagu tavaline tööle minev inimene. Muidugi ringutan ja poen ma ikka tekkide vahele tagasi, lootes, et poja ka veel magada tahab, aga ei.. 2h mängib ta põrandal enne kui väsib.

Viimasel ajal tunnen ma suurt unepuudust ja olen kimpus oma kehakaaluga. Pärast rasedust olen hätta jäänud öise söömisega, mille vastu nüüd võitlen ja käin siis vett joomas selle asemel. Minu häda on ka see, et enamuse ajast kui laps ärkab on minul vaja vetsu minna ja nii saab 1 ärkamisest terve tund enne kui taas magada saan.



Ja siis muud rahalised ja suhtega seotud probleemid, mis muud ei tee kui pingeid krutivad ja siis tekibki vahel tunne, et olen oma lapsest tüdinenud ja väsinud. See on nii kole hetk kui see peast läbi käib ja kui see möödub, kõrvetab see mind nagu hape tagantjärgi. Muidugi püüan ma seda lapsele kuidagi heastada, püüdes temaga kauem mängida või kussutan ta magama, muidu jääb ta ise oma voodis, aga see on siis tema lohutamiseks või siis iseenda parema enesetunde loomiseks.
Hetkel elame me minu vanaemaga koos tema majas, ka see lisab pinget, remondime korterit kuhu ajutiselt kolida tahame kuni maja ostame. Sõidame iga nv mehe vanavanemate kodu vahet kuna peame seal mesilasi ja seal elavad tema vanaema ja ema, seega on ka maatööd vaja temal ja ta vennal ise ära teha.
Koosolemise aega on meil väga vähe ja ka see on nagu vihmapilv mis mind saadab. Või siis nagu tormipilv, sest olen metsik läheduse vajaja ja hetkel on nunnuaku mul tühi. Ka see on mulle raske, et pean päevast-päeva kellegagi koos olema ja ei saa üksi olla, minna, tulla nagu vanasti.
Hetkel kirjutan ka tänu sellele, et Markus magab, muidu ripuks ta minu jala või arvuti küljes, mis on ka viimase nädalaga tekkinud vajadus. Muidu mängis ta tunde üksi millega iganes mis polnud tema mänguasi ja mul oli aega toimetada omade asjadega.
Kuid iga õhtu kui mees koju tuleb ja ma saan natukene lõdvemalt võtta ja mehega jälgimist jagada, siis avastad jälle, et küll on ikka vedanud nii armsa pojaga. :D Tegelikult on ta ju tubli ja armas, muudkui askeldab ja toimetab millegi kallal. Ootab kui issi tuleb ja kihutab nelikveoga kohe vastu. Mis on maailma kõige nunnum pilt? Kassipoeg lõngakeraga? EI!! Laps oma issi tugevate kätevahel, õhk täis armastust ja kiindumust. ;)
Õnneks kehv päev alati lõppeb mingil hetkel ja tuleb uus ning parem. Siis olen ma jälle maailma parim emme kes naudib oma ametit täiel rinnal.


Järgmisel korral proovin ma kirjutada oma negatiivsetest iseloomujoontest ja omadustest. Ja siis oma kaalust alla programmist mingil ajal. :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?