Oma rasedusest ja sünnitusest

Rasedus ei olnud minu puhul ette planeeritud. Ma olen olnud alati lastest kauge inimene kuna ei ole osanud nendega midagi teha ja tundnud end ebakindlalt. Kui rasedaks jäin olin segaduses.. ma polnud lapse saamisele isegi mõelnud ja nüüd oli ta mul kusagil sisemuses peidus. Tundus lausa hirmutav, et minu organite vahel keegi kasvama hakkab.Elukaaslane teenis mul aega, kui talle helistasin, et kahtlustan, et võin rase olla viimasest korrast kui teda koju lasti, siis sai rasedustestid teha. Mõlemad testid olid positiivsed ja arvasime, et tuleks abort teha. Isa teenib aega ja ema on hetkel ainuke sissetulekuallikas, meil poleks talle veel midagi pakkuda ja valmis me ka ei olnud. Kuid kui künekoloogile aja panin ja ehmatava uudise osaliseks sain, helistasin talle uuest, sain teada, et ta on Tallinnast just saadetud minu lapsepõlve kodukandi, kus ma sel hetkel olin, metsalaagrisse. Rääkisin talle ära, et sõitsin vanemate juurde naistearsti visiidiks ja sai seal käidud ning ka beebit nähtud. Kui olin ära rääkinud kuidas selgus, et olen juba 9n rase mitte 4 nagu MINA arvasin, siis oli mehel juba lapsest pilt silme ees.
Huvitav oli see, et mul oli raseduse ajal seega 1 menses nagu tavaliselt enne rasedust. Olin pannud abordi aja, aga olin nii segaduses ja pea oli tühi. Ma ei suutnud enam mõelda ega aru saada, mis toimub. Vanemad kutsusid mind Tartusse kaasa (emale olin ma rääkinud, isa veel ei teadnud), et onu esimest vastsündinud last haiglasse vaatama minna. Emal oli lootus, et beebit nähes mõtlen ümber, aga ei.. siis kui ta veel vägisi sülle pressiti oli kindel, et ma ei ole mingi ema ega ka valmis selleks. Tagasi kodupoole sõites sai ka isa sellest aru kui läbi telefoni elukaaslasega rääkisin kes end koju võitles, et tähtsat uudist silmast silma arutada. Vanaema ja vanaisa olid juba mõttest vaimustuses ja hakkasid beebi allesjätmise eest võitlema.

Kodus ees ootas mind ka elukaaslane, nägin kui närvis ta oli ja edasi-tagasi tammus. Mingil määral võttis see pingeid maha, nähes, et ma pole üksi mures, aga rääkima hakates olime mõlemad erinevad otsused teinud. Kartsin kogu hingest, et ma pole hea ema ja meie majanduslik seis elukaaslase ajateenistuse pärast polnud samuti kiita. Tegelikult oli endal ka hirm.. hävitada väike elu? Elu mille ise oleme loonud! Lõpuks saime mehega kokkuleppele, et beebi jääb, ta on ju ikkagi meie oma ja tal on 2 armastavat vanemat olemas.
Päris ausalt puges see tegelane mulle südamesse juba siis, kui pukki istusin ja mulle seda idanevat uba näidati. Kohe helises peas Markuse nimi.. ilus nimi. Kõik küsisid, et miks ma pole valinud mõnda tüdruku nime ja nii kindel olen, et on poiss, mis siis kui ON poiss, oled pettunud? Ei, ma poleks olnud, aga ma tundsin ja teadsin, et saan poja. Ma lihtsalt olin ja kuidagi ei istunud mõte, et tüdruk on- ei olnudki. Mitte, et mul oleks tüdrukute vastu midagi, aga see on mingi kiiks, et esimene võiks siiski poeg olla. On siis vanem vend olemas järgmisel, keda minul ei olnud. Ja 24 rasedusnädalal kui võtsin tasulise 3D UH Elite erakliinikus, siis saingi teada, et on poiss.
Kiidan Elite kliinikut väga!! Suurepärane sõbralikkus ja hoolivus, jäin rahule ja lähen järgmisega KINDLASTI uuest!
Muidu sellest, et ma olin alguses beebi vastu oli kõik lihtsalt metsik hirm emaduse ja läbikukkumise ees. Ma ei mõelnud kordagi, et mu elu muutub (ei osanudki aimata) ja et oma aega jääb mul väheseks (seda ma teadsin), kartsin vaid lapse heaolu pärast ja tagantjärgi on lausa valus kirjutada, et mul teda enda tõttu vb praegu ei oleks.
Igal juhul kohe kui olin abordi aja ära öelnud langes nagu kivi südamelt ja hakkasin beebimaailmaga tutvuma. Jäin küll ilma tööst ja pidin kolima vaneate koju tagasi, aga hakkas juba ema tunne tekkima ka minu südames paisus armastus. Nt alateadlikult kaitsesin ma poes kätega oma kõhtu ja valisin tervislikumat toitu, tegin sporti ja rääkisin enne magamaminekut oma beebiga juttu, varem oleksin end vaimuhaigeks pidanud. Nii ma temasse aina rohkem arumsin ja armusin, ometi aimamata, mis mind ees ootab. Milline õnn on seda pisikest omada, aga ei aimanud ka seda, et mind tabab sünnitusjärgne depressioon.
Naine võib olla esmarase ja mõelda, et nüüd on ta elu muutunud. Tihe wc-s käimine ja muu, aga kõik saab reaalseks siis, kui ta su rinnale pannakse. Minu rasedus oli suurepärane, alguses ei olnud söögiisu ja võtsin ilusti 5 kuud muudkui alla. Kõht oli väike ja mugav oli üleüldse. Minu seljavalud olid kadunud ja mõte beebist oli nii lummav, ka hirmutav, aga lummav ennekõike. Ostsin beebiriideid, lutte, lutipudeli, mässusi, vankri, hälli, voodibesu (voodi tegi issi ise meil) beebiapteegi ja nii ma ootasin, lugedes raamatuid nii raseduse kui vastsündinu hooldamise kohta ja aina rohkem tundsin, et tegin ainuõige valiku ja ei meenuta enam kunagi viga, mida teha oleksin võinud.
Ma ei saa kirjutada rasedusega seotud probleemidest.. paistetus, raske liikumine, kõrvetised, unisus, uimasus, imelikud isud või iiveldus. Minu hormoonid küll möllasid, aga mind ei häirinud. Kõik tegi väga meeldivaks ka hea ämmaemad Evelin GrossTartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikust. Esimene ämmaemand oli Paidest.. polnud just parim pärl, aga kõige hullem oli günekoloog Marju Raja, kes pidevalt nähvas UH ajal ja tegi alati näo nagu ma oleks üleliigne ja oleks pidanud vaid kõhu talle saatma. Küsimusi esitada ei võinud, veel vähem paluda nt UH aeg ekraani ka endale näidata. Pidevalt lahkusin kabinetist pisarsilmi ja õnnetult.
Olin ka algusest peale kindel, et mina sünnitan vaid suurlinnas, kas Tallinn või Tartu. See oli ka minu 1 suurimaid hirme. Isa on mul impulsiivne ja oleks kohe ärevuses mind Rakvere või Paide sõidutanud, aga see oli nii hirmutav. Tean, et kui lapsega midagi on, siis saadetakse ta tavaliselt Tallinna/Tartu ja miks siis üldse mujal sünnitada? Raskusi tekitas see, et elukaaslane oli demokraatliku riigi puuris süütult ega saanud mulle ei toeks ega abiks olla. Lõpuks olid mul tihedad emaka kokkutõmbed (pidev toonus) ja ka kaal tõusis viimastel kuudel suure kiirusega, kuid päev enne sünnitust mehel metsas abis, et puid langetda. Eks kaalu osas mängis rolli depressioon, mis hakkas juba enne sünnitust kimbutama. Ma küll ei muretsenud grammigi sünnituse pärast, aga muretsesin selle pärast, et minu ideaalis pidi mees hoidma minu kätt ja me pidime olema Tartus ning koos minema ja tulema.
Kui ma sünnitama läksin (pühapäeval enne väkke tagasi minemist vahekorraga esile kutsumise õnnestumisest), siis arvati verejooksust hoolimata, et ma ei sünnita nii pea. Avatust oli mul vaid 3cm millest 2 oli juba kuu varem tekkinud. Kui mind KTG alla pandi, siis arvasime mehega, et nüüd ongi untsus- kas ta ikka jõuab oma pisipoja sünniks tagasi. Aga beebi mõistis meie muret ning esimene valuga kokkutõmme oli 1h hiljem peale seda kui 16:00 Tallinnas Pelgulinna haigla uksest sisse astusin. Sinna läksin ma väikese verejooksu tõttu, mis väidetavalt oli tühine. Kui mind sünnituseelsesse tuppa saadeti, tabas mind tõeline valu ja kui ma olin varem palunud mehel end masseerida kui valud on, siis sel hetkel ei lubanud ma hingata ka enda peale, mis tegi tema olukorra abituks. Küll ta pakkus, et aitab mu voodite alt püsti, pakub tuge, annab vett, aga ma tahtsin vaid karjuda ja tolmurullidega võidu roomata. Õed vaatasid mind skeptiliselt ega teinud välja kuni ühel hetkel 1 õde ikkagi vaatama tuli, et mis toimub, alles tulin ja pidin alles öösel sünnitama.. kell oli 17:45 kui mind uuesti pukki pandi ja avatust kontrolliti. Kus siis hakati tormama, karjuti 9cm avatust! Sünnitustuppa! Mehel käsiti asjad kaasa võtta ja küsiti, et kas tuleb ka (olime nii ka varem kokku leppinud, mehe enda soovil kaasa tulla), vaatasin arsti tapva pilguga millest tema järeldas, et ei, aga siis suutsin karjuda, et mina seda üksi ei tee. Nii ta oli minu kõrval.. surudes mulle aeg-ajalt vett peale ja vastates arstide küsimustele kui minul uus press tuli. Uuriti eelnevast plaanist sünnitada ja ütlesin, et see oli vann.. pandi vesi jooksma.. kui Sünnitustuppa pikali sain oli kell 18:00.. 20min pressisin ma veekotti katki, mis katki ei läinud ja lõpuks küsiti, et kas teevad katki. Mina arvasin, et ma sünnitan!! Ülejäänud 17min jooksul suutsin ma 2 korda minestada ja 18:37 oli beebi mu rinnal vann poolenisti vett täis alles. Kella tean tänu sellele, et minu pilk oli terve sünnituse aja seal.. lugedes minuteid, et kunagi see lõppeb. Ma ei muudaks midagi, mu mees oli minuga, õmbluseid oli küll palju, aga vähemalt ei piinelnud ma pikalt ja beebi oli imearmas ja nii üleni meie oma. Siis algasid uued mured , aga see on juba tavaline esimese lapse puhul ning depressioon millega siiani võitlen.


Olin nii õnnelik kui ta mu rinnale pandi. Minu poja!!! Uskumatu..saingi hakkama!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?