Ilm mis mind iseloomustab (sügaval sisemuses)

Olen end alati võrrelnud tormise ilmaga, täna on 1 päevadest kus on vihmane ilm.. pole küll päris mina kuna on üksluiselt hall pilvemass ja tuult on ka vähe, aga õhtuks lubas siiski tormisemat ilma ja ma jään seda vaikse südamepõksumise saatel ootama.
Minu täpne iseluumusus on tugev tuul, paduvihm, äike ja pilvede ning tühimikega kaetud taevas. Tuules õõtsuvad puud, lahti rebitud lehed, päikesevihud mis pilvede vahelt läbi tungivad ja muudavad ilma veel müstilisemaks, vihm, mis peksab puhtaks teed, uhub ära mustuse ja kastab kogu maa, piksenool, mis suvalisel hetkel kusagile maasse lööb ja oma võimsa kõminaga kananaha ihule toob. Inimesed on kodudes või istuvad tööl, tänavad on tühjad, loomad on otsinud varju, mõni üksik uitab veel midagi otsides.

Olen alati olnud natuke keeruline teise jaoks. Olen vestlusaldis, aga justkui kinnine. Võõrale tundun ma avatud omadele endassetõmunud. Minu käitumine ja teod panevad inimesed kiirelt järeldama, aga olemust ei taba keegi. Mõnele jääb esmamulje, et olen sõbralikkuse keastus teisele, ülbe ja külm. Eks see olene ka inimesest endast.. ei tea kas väidetavast aurast või lihtsalt käitumisest. Ma olen nagu kiskja.. ajan saaki taga seni kuni kätte saan, juhul kui ta põgenemise asemel vastu ei söösta ja ma asja ümber hindama pean, siis võin ma olla kas jänes või müür, ka oleneb teisest poolest.
Ühe inimese ülbus õhtub minu külmemat poolt ja teise inimese soojus paneb mind haavatava rolli kus ma ei tea täpset seisukohta võtta. Ma pole pimesi uskuja, proovin küll alati positiivse noodiga alustada, aga alustamine algab ikkagi siis, kui teine esimese sammu astub, vastasel juhul jään ma skeptiliseks ja distantsi hoidma.
Nagu ma varasemas postituses mainisin on mul vähe lähedasi inimesi kellega ei seo meid veri. Need inimesed on jõudnud nii kaugele kas jonnist või kindlameelsusest, ustavusest, armastusest. Kõigiga on mul erinevat laadi läbisaamine ja omavaheline suhtlusstiil. Mitte et ühega olen ma vabam kui teisega, aga ühega me lõõbime, teisega päästame maailma, kolmandaga seikleme ns ringi.
Vb oleneb inimeste arv minu südames ka piirist, mis laseb kontrollida. Kontroll selle üle kellele mida olen usaldanud ja kui seda kusagilt mujalt kuulen, tean, kes ustav ei olnud.
Olen keevalise loomuga.. ma ärritun kiiresti ja alati jääb sellest midagi maha- mõni murdunud puu või räsitud lill, samas võib olla ka ammu kastmata maa mis nüüd kastetud sai, pean sellega silmas neid kellega tülli pööran ja seljataha jätan, sõnadetulva alla matan ja sinna seedima jätan, keegi kelle kaitseks ma välja astusin ja läbi minu abi sai.
Aga nii nagu on tormiseid ilmasi on ka revukaid tujusi.. kuid sisemuses püsib alati see müstiline vaikus mis on tormisel ilmal, õrn-jahe päikesekiir, märjaks leotatud asfald ja puhas värske õhk mis pärast tormi jääb.

Nii palju siis ka, et sai süüdatud küünal väikese Emily tervenemise pärast. Hoian pöialt koos oma 10 kuuse pojaga ja loodan, et ta saab oma armastava isa kätevahele peagi, et tunda seda, mida ta pole juba kaua tunda saanud- ARMASTUST!!! https://www.facebook.com/video.php?v=697905570293219&set=vb.100002213462512&type=2&theater

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?