Armastus läbi beebi ja minu silmade.


Pisikeses peos minu sõrm, milline pilt? Selline, justkui maailm oleks üleni ohtlik ja vaid mina suudan seda väikest hinge oma südamega hoida.
Vahel tunnen, et pean teda kaitsma eelkõige iseenda eest. Ma lihtsalt ei suuda pakkuda talle seda mida ma näen teda tahtvat. Nendes sinistes silmades on alati palve, nagu vaikne ookean, mis ootab tuult, et sellest kinni oma lainetega haarata. Pilk mis suunatakse mulle siis kui olen arvutis, see ei ole nõudev, aga südant lõhestavalt igatsev, et emme tuleks ka põrandale ja me koos naeraks. Et ma annaks oma sõrmed, et viia teda jalutama, õla kuhu panna väsinud pea või kael, et nina sinna peita kui liiga naljakaks kisub.
Hetkel Markus magab.. tegin talle pudru ja piima millest sai puder peaaegu otsa ja piim joodi januga ära. Siis oli emme lapse päralt ja seda ta ka nautis. Eile näitas ta mulle kuidas ta voodist maha tulla oskab, minu beebi oskab voodist ise maha minna!!! Saate aru? ''Eile'' olin ma valudes ja pressisin end hingetuks, ning ta asetati mu rinnale. Hetk, mis iial ei unune ja sekundid, mille käigus ma armusin täielikult sellesse sooja ja mind vajavasse tompu.
Nüüd on tal 2 hammast, ta ronib diivanile ja tuleb sealt maha, ta tõstab oma keharaskuse maast lahti, et vaadata, mis on pliidil ja võib terve tunni minu abiga jalutada. Ta ootab kindlal kellaajal issit ja iga reede, et vanaema juurde saada. Ta jumaldab oma ainukest vanaisa ja kõiki vanavanaemasi ja vanaemasi.
Nüüd ta tudub, nähes ilusaid unenägusi, et ärgates taas midagi uut õppida. Enne hoidis ta minust kinni, tahtmata lasta mul ära minna, kuigi ta magas.. minu väike sõrm oli raudses haardes ja nina minu juustes.

Lubasin rääkida oma halbadest iseloomu joontest, aga usun, et selleks on vara. Ma mainin mõndasi üksikuid tekstides, aga need tuleb ise välja noppida. ;)

Selle võin välja tuua, et ma ei suuda siiani end lapse järgi kohandada ja olen pidevas stressis. Ainuke põgenemistee on siia kirjutada. Palju mängib rolli see, et me ei plaaninud teda, ometi ootasime. Kuid arvan, et oleksin vajanud selleks ikka mõned aastad mõtlemisaega, et veenduda kas olen valmis. Nüüd ta siiski on ja vajab seda mida ma ei oska või ei suuda talle pakkuda kuna ei oska ennast veel jagada nii üleni kui vaja.
Muidugi võin mainida, et mul oli sünnitusjärgne depressioon ja see mängis ka alguses sisseelamisse rolli, aga ega see ei vabanda minu arvates seda, et ma ei suuda ideaalne ema olla.
Minu põhimõte on oma last ise kasvatada, seega jätan ma teiste hoida väga vähe ega palu abi. Kuigi ma ei palu kunagi abi.. kui siis väga-väga harva. Ma arvan, et Markus selles probleemi ei näe ja pigem on see talle hea, et ta teab kes põhiliselt temaga on. See teadmine on mul juba pubeka east saati, et kui kunagi lapse saan, siis mina teda teiste hoida jätma ei hakka. Olgu kui ta tahab vanaema juurde minna kui suurem on või vanavanemad tahavad temaga aega veeta, siis ma kätt ette ei pane. Kuid selle hoidmise alla jätmise osas mõtlen ma seda, et tahan ise välja minna ja oma elu elada ning laps jääb nüüd kellegi hoida, mkm. Ma olen jätnud siis kui poodi lähen midagi konkreetset ostma või kui oleme suuremas linnas poodides käinud, et sellega last mitte koormata, aga kuna ma ise poodlemist lõbusaks või vahvaks ei pea vaid võtan kui kohustust, siis ei pea ma seda aega enda jaoks.
Nüüd hiljuti sai käidud Rummu karjääris ja olgu, siis jätsime ta vanaemale, kuna läksime sinna vastu ööd ja olime ära vb 4-5h. Ka onunaise sünnipäevale ei võtnud me teda kaasa, kuna lubasime seal ööbida ja polnud aimdust majutusest ja mängudest mis seal toimuma pidid. Kuna sünnipäevaks oli kena turismitalu broneeritud, siis olid seal ka tünnisaun, saun, bassein. Ma ei kujuta ette, et sinna lapsega oleks läinud, kuid oleks, kui vanaema ei oleks ise öelnud, et laps jääb ju ikka siia eksole. See andis kindlustunde, et ma ei jäta vastu tema tahtmist talle ööseks mitu korda äratavat kohustust. Muidugi süda valutas kuni kella 21-ni, siis algab lapsel uneaeg ja ma rahunesin maha ja matsin tunde, et pean koju minema. Seega olen ma oma reeglit natuke rikkunud, aga 9 kuu jooksul oli see teine kord lapsest nii kaua eemal olla, esimene oli siis kui operatsioonil käisin ja lasin sapikivid eemaldada.
Eks hing ikka piinab, et sedasi jätsin, muidu olen ikka kaasa võtnud, aga nüüd tuleb juba rolli lapse mugavus. Ja vb on ka lapsele hea natuke oma emmest puhata. Ja teine asi, mis selles rolli mängib on väga-väga hea vanaema. :) Muidugi on tal neid 2, aga enamasti nädalavahetustel oleme me ise mehe ema pool, et abi saab pakkuda tema.

Iga päev luban ma Markusele, et olen talle parem emme ja loodan, et suudan ka seda. Silmad mis mind anuvad ja käed mis mind haaravad, väikesed sõrmed mille ümber on mind keeratud on igati seda kõike väärt. Tegelikult ma jumaldan oma tillukest poja, kelle silmad on alati armastusest tulvil.

Nii imelik, et ma kandsin teda 9 kuud oma südame all ja mul polnud temast õrna aimugi. Ma ei teadnud kui raskeks mul läheb ja ei aimanud milline jumaldav ja armastav beebi mul sünnib. Valu, mida ema tunneb last saades on nii oluline, mõistmaks, KUI palju ta väärt on! Igas-tahes kui ma nüüd lõpetan oma maailma jagamise, siis poen ma tema tillukeste käte vahele ja jään ka tuttu. :)

Kaunist päeva kõigile!!!

Kommentaarid

  1. Oeh, sa kirjutad nii lüüriliselt ja südamlikult. Hing muutub hellust täis kui lugeda ja muidugi ei saa mainimata jätta, et olete imearmsad pojaga. :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?