Sina, mina ja maailm

Pisikese Emily lugu on kõigile nii südamesse läinud, ka meie perele. Mõtlen Emilyle kui ka ta perele igapäevaselt. Meie laual põleb küünal, hoides sooja valgust, et näidata hoolivust ja siirast usku. Kuid Emily läheb meile hinge just seepärast, et teema on suure kella küljes- me teame tema lugu. Muidugi ei saa me aidata juhul kui ei tea, aga saame aidata ka nii, et ei näe- annetame haiglale, saadame pakke, ka jõulukaart võib kellegi tuju paremaks muuta. Haiglates on palju lapsi kes on seal kas haiguse või õnnetuse tagajärjel. Väärkoheldud lapsed kes on usu kaodanud, lapsed kelle karm minevik kummitab ja usk, et on ka häid inimesi on kustumas. Kui ma kirjutan nii.. Haiglas lebab pisike keha..  kõigest 60cm pikkune. Vaprust täis rind, mis üles-alla liigub, et hoida keha elus. Pisikesed silmad on suletud, kaisukaru lebamas kõrval. Arstid käivad pidevalt kontrollimas monitore ja kohendamas voolikuid. Keegi kummardab voodi kohale ja suudleb pisikest laupa, keegi, kes hoiab väikest k

Rasedus ei olnud minu puhul ette planeeritud. Ma olen olnud alati lastest kauge inimene kuna ei ole osanud nendega midagi teha ja tundnud end ebakindlalt. Kui rasedaks jäin olin segaduses.. ma polnud lapse saamisele isegi mõelnud ja nüüd oli ta mul kusagil sisemuses peidus. Tundus lausa hirmutav, et minu organite vahel keegi kasvama hakkab.Elukaaslane teenis mul aega, kui talle helistasin, et kahtlustan, et võin rase olla viimasest korrast kui teda koju lasti, siis sai rasedustestid teha. Mõlemad testid olid positiivsed ja arvasime, et tuleks abort teha. Isa teenib aega ja ema on hetkel ainuke sissetulekuallikas, meil poleks talle veel midagi pakkuda ja valmis me ka ei olnud. Kuid kui künekoloogile aja panin ja ehmatava uudise osaliseks sain, helistasin talle uuest, sain teada, et ta on Tallinnast just saadetud minu lapsepõlve kodukandi, kus ma sel hetkel olin, metsalaagrisse. Rääkisin talle ära, et sõitsin vanemate juurde naistearsti visiidiks ja sai seal käidud ning ka beebit nähtud.

Olen end alati võrrelnud tormise ilmaga, täna on 1 päevadest kus on vihmane ilm.. pole küll päris mina kuna on üksluiselt hall pilvemass ja tuult on ka vähe, aga õhtuks lubas siiski tormisemat ilma ja ma jään seda vaikse südamepõksumise saatel ootama. Minu täpne iseluumusus on tugev tuul, paduvihm, äike ja pilvede ning tühimikega kaetud taevas. Tuules õõtsuvad puud, lahti rebitud lehed, päikesevihud mis pilvede vahelt läbi tungivad ja muudavad ilma veel müstilisemaks, vihm, mis peksab puhtaks teed, uhub ära mustuse ja kastab kogu maa, piksenool, mis suvalisel hetkel kusagile maasse lööb ja oma võimsa kõminaga kananaha ihule toob. Inimesed on kodudes või istuvad tööl, tänavad on tühjad, loomad on otsinud varju, mõni üksik uitab veel midagi otsides. Olen alati olnud natuke keeruline teise jaoks. Olen vestlusaldis, aga justkui kinnine. Võõrale tundun ma avatud omadele endassetõmunud. Minu käitumine ja teod panevad inimesed kiirelt järeldama, aga olemust ei taba keegi. Mõnele jääb esmam

Vaatasin aknast välja ja isegi kui jalad ja keha ei viitsi sinna päikest nautima minna on mõtted juba kusagil jõeääres suunaga juba tasakesi kollaseks tõmbuva metsa poole. Päike särab ja soojus paitab nägu, jahe tuuleiil toob saabuva lume lõhna. Muidugi võiks ma Markuse riidesse panna ja vankri garaažist välja ajada, aga ma pole olnud kunagi üksinda uitaja. See teeb kuidagi kurvaks ja isegi ilus ilm tundub hall. Markus ei ole suur seltsiline. Ta on selline vaikne pusija ja tegeleb ärkvelolles omade asjadega ja kui ei, siis magab. Tegelikult oleks tore kui oleks keegi kellega jalutama minna, saaks rääkida ja ka muresi kurta. Rääkimine on võti, et avada tuulutamiseks aken, umbne segadus pääseb välja ja värske arusaamine väljaräägitu näol pääseb pähe. Kõige parem viis ennast mõista on rääkida ja iseennast kuulata, mõtlemine jääb lõpuks ikkagi mõtlemiseks. Pean tunnistama, et mul on käputäis sõbrannasi ja oma enda süül. Lihtsalt raske on kedagi lähedale lasta ja kui juba lähedale jõua

Pisikeses peos minu sõrm, milline pilt? Selline, justkui maailm oleks üleni ohtlik ja vaid mina suudan seda väikest hinge oma südamega hoida. Vahel tunnen, et pean teda kaitsma eelkõige iseenda eest. Ma lihtsalt ei suuda pakkuda talle seda mida ma näen teda tahtvat. Nendes sinistes silmades on alati palve, nagu vaikne ookean, mis ootab tuult, et sellest kinni oma lainetega haarata. Pilk mis suunatakse mulle siis kui olen arvutis, see ei ole nõudev, aga südant lõhestavalt igatsev, et emme tuleks ka põrandale ja me koos naeraks. Et ma annaks oma sõrmed, et viia teda jalutama, õla kuhu panna väsinud pea või kael, et nina sinna peita kui liiga naljakaks kisub. Hetkel Markus magab.. tegin talle pudru ja piima millest sai puder peaaegu otsa ja piim joodi januga ära. Siis oli emme lapse päralt ja seda ta ka nautis. Eile näitas ta mulle kuidas ta voodist maha tulla oskab, minu beebi oskab voodist ise maha minna!!! Saate aru? ''Eile'' olin ma valudes ja pressisin end hinge

No ütleme nii, et iga päev ei paista päike ja ei ole ka vaid natukene pilves. Nagu nt minul täna! Juba öö oli kohutav, laps ärkas iga 1h tagant nutuga ja ma olin lõpuks nii väsinud, et poole piimapulbrist, mis oli mõeldud pudelisuust sisse minema, läks heaga mööda voodit laiali. Kahjuks on seda ka varem juhtunud, kaasa-arvatud see, et siis kallasin ma ka vett mööda ja lõpuks olin ise kleepekas, laps karjus, mina närvis. Kui lutipudeli luti lõpuks ''nokast'' sisse pistsin, siis olime mõlemad nii väsinud, et tänasin oma unisust, et võtsin seekord plastikust ja väikese lutipudeli, mitte suurt ja klaasist, sest pidevalt vajus see mul käest ja kukkus lapsele peale. Seda ka, et mul on laps RPA (rinnapiimaasendaja) peal, ööseks on kõik voodi kõrval valmis, et kui ärkab, segan piima valmis ja ei pea kööki minema. Hommikul ärkab muidugi Markus issiga koos ja kuigi mina teen tööd ka terve öö, pean ärkama ikka nagu tavaline tööle minev inimene. Muidugi ringutan ja poen ma ikka t