Võtsin end kokku, et avada

Mõtlesin pikalt, et kas alustada või mitte.. no ma siis alustan lõpuks (otsus tuli nii 7 kuu venimisega).
Esialgu tutvustan ennast. Olen 1 kauni poisslapse (9 kuune) ema, toreda, kena ja tööka mehe elukaaslane ning mõistvate ning toetavate vanemate tütar.
Eks alguse andsid mulle minu vanemad, minu tõekspidamised ja kindlameelsus on ka neilt päritud ja omandatud. Nt 1 oluline asi mida südames alati kaasas kandsin oli see, et minul saab olema vaid 1 prints kellele ma ennast avan, kellega end jagan ja kellele pühendan oma elu. Kahjuks tuli mul enne ka 1 konna suudelda ja seega ämbrisse astuda, valus oli pettuda, et minu unistus purunes ja ma jagasin kõike valele inimesele. Nüüd olen õppinud, et see ämber oli tegelikult justkui hariduse omandamine enne tööd. Nüüd olen ma koos inimesega kellega olen saanud oma lapse ning kellega rühime oma unistuste poole.
Kuidas kirjeldada oma väljavalitut? No ta on väga töökas igas mõttes, vahel mõtlen, et liigagi, aga siis meenutan, et teistel lebotatakse diivanil õllepurk/pudel/klaas ees ning siis tunnen ma uhkust mehe üle, kes vaba aja oma hobiga tegeleb, mis on ühtlasi ka töö. Väljas käime me alati koos ja üldse kui kusagile minek või miski on kodust väljas, siis üksi me ei lähe. :) Ning oleme mõlemad sellega ka rahul. Eks tülisi ja muid jamasi on meil ka, aga saame neist alati üle. Vahel on tunne, et kõik, aga tean oma südant ja see ei ütle eales kõik.
Minu poja on tragi sell.. õppis kõik varem ära ja muudkui üllatas oma emmet uute trikkidega. Nüüd ootame millal kõndima hakkab. Hetkel muud tema kohta nagu lisada ei oskagi. Ta on minu väike aare keda ma jumaldan ja armastan. Kasvatusmeetodid erinevad paljude teiste omadest ja tavaliselt tekivad seda arutades lahkhelid ja sõnelemised, aga olen siiski kindel selles mida teen.

Kui Markus (minu poja) sündis, siis tundsin midagi mida ma poleks uskunud- mina, kes ühtegi last ei osanud käes hoida ja veel toredam, ma isegi ei tundnud soovi ega vajadust, tundsin sellist armastust ja iseenese olulisust siin maailmas. Sündis mingi väike ja saamatu tegelane kes mind vajas ja see oli nii veider. Vaatasin teda terve öö nagu ilmaimet (mida ta ka ju oli) ning korrutasin endale, et ta on minu oma ja ma olen tema ema.. USKUMATU. Rasedana ei jaga sa ikka pointi üldse. :D
Nüüd olen ma ennast kokku võtnud ja miskit kirjutanud.. arvatavasti kirjutan peagi jälle. :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?