Täna siis Markusest (beebikas)

Kõik algas suurtes karjetest- või siis õigemini möiretest, valust, pressidest ja lõpptulemusest. Minu rinnale asetati niiske, soe ja väike tegelane, kes ka arstide hämmastuseks tõstis pea, et näidata emmele ka oma nägu. Sellest hetkest muutus KÕIK!
No esiteks ei saanud ma tööle minna vaid alustasin emaametit kodus. Pidin leppima kaalutõusuga ja sellega, et vanad riided selga ei läinud ja rasedatele mõeldud riided oleks kummalised olnud. Siis muidugi esimesed magamata ööd, valusad rinnaga toitmise hetked, kus olin tooli küljes kümne küünega kinni ja värisesin valust. Ei osanud ma arvestada, et kõik käib ümber Tema. Minu elu, mis kuulus ainult minule, ma käisin kus tahtsin ja riskisin palju, kuid nüüd on vaja iga samm läbi mõelda, pidin hakkama planeerima. Tundub nagu ma kurdaks? OI, alguses oligi väga raske kuna laps ei olnud planeeritud, kuid siiski oodatud, aga ikkagi. Mul polnud aega läbi kaaluda mu elu totaalselt muutvat sammu. Kuid kohe, hetkel mil ta mu rinnale asetati, ma teadsin, et kuulun üleni Temale, iga mu keharakk tõmbub tema poole ja mu süda tuksub Talle, nii nagu tema oma hetkel veel minule. Armastus? JAH! pöörane ja hinge mattev emaarmastus oma pisikese poja vastu kelle nimeks panime Markus. Nimi mis kohe kui teada sain, et rase olen mulle pähe kerkis ja lõpuni sinna ka jäi. Algul küll mees kaalus ka teist nime, aga siis seletasin lahti, et see nimi sisaldab meie mõlema nime 2 esimest tähte. Seega jäi Markus, mis enamikes keeltes on ja kõlab nagu Markus.
Nüüd on pöörelnud minu elu juba 9 kuud selle väikese kalli inimese ümber, kes tundub mul juba terve elu olemas olnud olevat. Ma küll pole lapsekasvatusekspert, aga tean milliseks soovin teda kasvatada ja eks mul ei jää muud üle kui katseeksitusmeetodina edasi jätkata. Siiani olen kõigega rahul, mis minu Kullatüki iseloomujoontesse puutub. Pean lausa tunnistama, et mul on selle targa lapsega vedanud. Siiani saab ta aru EIst ja probleeme on temaga üldse vähe. Mõned korrad on ta mind ehmatanud ja oleme pidanud haiglas olema, aga õnneks saime kõigest võitu ja issi sai meid tagasi koju. :)
Mind on õnnistatud armastusega, mida iga inimene ihkab, aga vähesed oskavad mõista, et see on neil olemas. Kuidas saaks mitte õnnelik olla kui hommikul sinu kaissu poetakse ja nunnutatakse? Suured sinised nööbid vaatavad sind, pannes sind nende armastusest tulvil sügavusse uppuma. Pisikesed käed, mis otsivad su nägu või sõrmi. Sõrmed, mis on nii tillukesed, et valus lausa vaadata. Teadmine, et sinu kõige nõrgem koht on nii haavatav ja sinust enesest sõltuv, et kui valu tema nutu tõttu südamesse killud lööb on see sinu enda kätetöö.
Mehega tihti vaatame teda ja mõtleme, kui vähe meil oli ikka aimu, et kui otsustasime abordi kahjuks, millise ime me saame. Ja kui vihale ajab nüüd teadmine, et kunagi sai kaalutud, et kas ikka on õige aeg ja kas me saame talle ikka pakkuda just seda elu mida ta vajaks. Ja nii on! Me jumaldame oma beebipossi nii väga.
Nüüd ootan ma lugejatelt, et mida järgmisena kirjutada. Kas sünnitus, suhe, emadus, sünnitusjärgne depressioon, rasedus, hobidest, rõõmudest või millestki muust?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?