Täna siis Markusest (beebikas)
Kõik algas suurtes karjetest- või siis õigemini möiretest, valust, pressidest ja lõpptulemusest. Minu rinnale asetati niiske, soe ja väike tegelane, kes ka arstide hämmastuseks tõstis pea, et näidata emmele ka oma nägu. Sellest hetkest muutus KÕIK! No esiteks ei saanud ma tööle minna vaid alustasin emaametit kodus. Pidin leppima kaalutõusuga ja sellega, et vanad riided selga ei läinud ja rasedatele mõeldud riided oleks kummalised olnud. Siis muidugi esimesed magamata ööd, valusad rinnaga toitmise hetked, kus olin tooli küljes kümne küünega kinni ja värisesin valust. Ei osanud ma arvestada, et kõik käib ümber Tema. Minu elu, mis kuulus ainult minule, ma käisin kus tahtsin ja riskisin palju, kuid nüüd on vaja iga samm läbi mõelda, pidin hakkama planeerima. Tundub nagu ma kurdaks? OI, alguses oligi väga raske kuna laps ei olnud planeeritud, kuid siiski oodatud, aga ikkagi. Mul polnud aega läbi kaaluda mu elu totaalselt muutvat sammu. Kuid kohe, hetkel mil ta mu rinnale asetati, ma teads