Sina, mina ja maailm

Kõik algas suurtes karjetest- või siis õigemini möiretest, valust, pressidest ja lõpptulemusest. Minu rinnale asetati niiske, soe ja väike tegelane, kes ka arstide hämmastuseks tõstis pea, et näidata emmele ka oma nägu. Sellest hetkest muutus KÕIK!
No esiteks ei saanud ma tööle minna vaid alustasin emaametit kodus. Pidin leppima kaalutõusuga ja sellega, et vanad riided selga ei läinud ja rasedatele mõeldud riided oleks kummalised olnud. Siis muidugi esimesed magamata ööd, valusad rinnaga toitmise hetked, kus olin tooli küljes kümne küünega kinni ja värisesin valust. Ei osanud ma arvestada, et kõik käib ümber Tema. Minu elu, mis kuulus ainult minule, ma käisin kus tahtsin ja riskisin palju, kuid nüüd on vaja iga samm läbi mõelda, pidin hakkama planeerima. Tundub nagu ma kurdaks? OI, alguses oligi väga raske kuna laps ei olnud planeeritud, kuid siiski oodatud, aga ikkagi. Mul polnud aega läbi kaaluda mu elu totaalselt muutvat sammu. Kuid kohe, hetkel mil ta mu rinnale asetati, ma teadsi…

Mõtlesin pikalt, et kas alustada või mitte.. no ma siis alustan lõpuks (otsus tuli nii 7 kuu venimisega).
Esialgu tutvustan ennast. Olen 1 kauni poisslapse (9 kuune) ema, toreda, kena ja tööka mehe elukaaslane ning mõistvate ning toetavate vanemate tütar.
Eks alguse andsid mulle minu vanemad, minu tõekspidamised ja kindlameelsus on ka neilt päritud ja omandatud. Nt 1 oluline asi mida südames alati kaasas kandsin oli see, et minul saab olema vaid 1 prints kellele ma ennast avan, kellega end jagan ja kellele pühendan oma elu. Kahjuks tuli mul enne ka 1 konna suudelda ja seega ämbrisse astuda, valus oli pettuda, et minu unistus purunes ja ma jagasin kõike valele inimesele. Nüüd olen õppinud, et see ämber oli tegelikult justkui hariduse omandamine enne tööd. Nüüd olen ma koos inimesega kellega olen saanud oma lapse ning kellega rühime oma unistuste poole.
Kuidas kirjeldada oma väljavalitut? No ta on väga töökas igas mõttes, vahel mõtlen, et liigagi, aga siis meenutan, et teistel lebotatak…